Hiina üks kõige puhtamaid ja ilusamaid linnu on ka hiinlaste endi arvates Zhuhai- erimajanduspiirkond, mis kahjuks või õnneks ei naudi sellist edu nagu Shenzhen üle lahe.
Seetõttu on kilomeetripikkune palmidega ääristatud rannabulvar ime-ilus ja kannab ka oma ilusaimas osas lahedat nime – Lovers Road. Selle ääres on mõnusaid suuri luksushotelle ja ka ilus liivane beach.
Zhuhaid ja Macaud eristab vaid värav, kus siiski tuleb täita kõik piiriformaalsused. Piiri lähedal on ka suur maa-alune turg/kaubanduskeskus.
Zhuhai mõnusaim osa on rand, soe vesi ning restoranid. Seal on parim osa Guangdongi ehk Kantoni köögi merelisest poolest – toit on superhea. Julgeks seda linna vabalt rannapuhkuseks soovitada. Rannahotelliks Harborview Hotel Middle Lovers Roadil. Kas pole muidu lahe tänavanimi romantiliseks puhkuseks? Aga see hotell on väärt iga kulutatud krooni.
Tuesday, June 1, 2010
Monday, May 31, 2010
Beidaihe - lühike rannaepisood Hiinas
Üks asi, mida inimesed reeglina Hiinast ei oota ega otsi, on rannad. On inimesi, kellele vesi jälle väga meeldib ning nemad sooviksid rannas käia.
Olles ise korduvalt väga palava ilmaga Beijingis ringi kolanud, olen alati tahtnud randa, kuid pidanud seda kaugeks.
Mai alguses Hiinas käies tekkis ühel päeval vastupandamatu kihk jalad vette saada ning samuti süüa korralik kõhutäis häid mereande.
Nii LP kui kohalikud tuttavad soovitasid Beidaihe linnakest. Asub see Beijingist 250 km kaugusel. Kuna mu LP oli vana ja infot väga uskuda ei saanud, siis palusin hotellis kirjutada oma soov (“palun üks pilet täna hommikul ekspressrongile Beidaihe'sse”) paberile ning veel paari sellisega (palun üks pilet täna Beijingi, palun sõidutage mind Beidaihe raudteejaama jms) läksin hommikul kella 7-ks rongijaama.
Selguski, et rong, mille sihtpunktiks oli Qinghuangdao(pilet 40 RMB) väljus 7.50 ja oli kell 10.42 kohal, tehes ühe vahepeatuse. Kohe ostsin ära ka tagasipileti kell 14.28 rongile ning lasin ennast taksoga kiiresti (ca 10 min sõitu ja 25 RMB) linna viia. Linnake on rajatud 20 sajandi alguses kuurordiks ning selline kena väike Hiina Haapsalu see ka on.
Erinevalt Beijingist oli siin temperatuur ca 5 kraadi võrra madalam (25 kraadi), puhus mõnus tuuleke, hea värkse mereõhk ning vesi oli ca 22 kraadi.
Mereannid olid tõeliselt head ja värsked, valmistusviis sarnane Shandongi köögiga. Tõelisel turismihooajal (juuni-august) võib ilmselt peale poole Beijignitäie kohalike olla ka suhteliselt palju vene turiste, millele viitas hiina-venekeelne menüü. Aga kus neid venelasi poleks, neid on ju lihtsalt palju.
Jõudsin olla veel 1,5 tundi rannas, päevitada, käia paar korda vees ning sõita tagasi rongijaama. Tagasitee oli veidi pikem, sest vaja oli kiirronge läbi lasta kuid 18.00 olin Beijingis ja päevaga väga rahul. Ja veel- tagasiteel läksin I klassi, maksin 30 RMB juurde ning nautisin vaikust ja rahu. Võimalik on hilisemaid ronge leida Qinghuangdao-st, kuhu ka ca 30 min taksoga. Aga enamus ronge pidi sealt käima Tianjin-i ning sealt veel eraldi rongi võtmine Beijing oleks läinud liigseks sebimiseks.
Ühest küljest oli mul siiralt hea meel, et ma ära käisin ning teisalt kahju, sest oleksin soovinud olla seal mõne päeva. Lähedal on ka jupp Hiina müüri, millelt pidi ka merd paistma – ilus ja maaliline koht pidi olema. Kuid see jääb järgmiseks korraks.
Kes tahavad Beijingi kandis ringi liikuda, kuid pole aega Qingdaosse minna, siis rannakogemuse saab kätte ka Beidaihe's.
Olles ise korduvalt väga palava ilmaga Beijingis ringi kolanud, olen alati tahtnud randa, kuid pidanud seda kaugeks.
Mai alguses Hiinas käies tekkis ühel päeval vastupandamatu kihk jalad vette saada ning samuti süüa korralik kõhutäis häid mereande.
Nii LP kui kohalikud tuttavad soovitasid Beidaihe linnakest. Asub see Beijingist 250 km kaugusel. Kuna mu LP oli vana ja infot väga uskuda ei saanud, siis palusin hotellis kirjutada oma soov (“palun üks pilet täna hommikul ekspressrongile Beidaihe'sse”) paberile ning veel paari sellisega (palun üks pilet täna Beijingi, palun sõidutage mind Beidaihe raudteejaama jms) läksin hommikul kella 7-ks rongijaama.
Selguski, et rong, mille sihtpunktiks oli Qinghuangdao(pilet 40 RMB) väljus 7.50 ja oli kell 10.42 kohal, tehes ühe vahepeatuse. Kohe ostsin ära ka tagasipileti kell 14.28 rongile ning lasin ennast taksoga kiiresti (ca 10 min sõitu ja 25 RMB) linna viia. Linnake on rajatud 20 sajandi alguses kuurordiks ning selline kena väike Hiina Haapsalu see ka on.
Erinevalt Beijingist oli siin temperatuur ca 5 kraadi võrra madalam (25 kraadi), puhus mõnus tuuleke, hea värkse mereõhk ning vesi oli ca 22 kraadi.
Mereannid olid tõeliselt head ja värsked, valmistusviis sarnane Shandongi köögiga. Tõelisel turismihooajal (juuni-august) võib ilmselt peale poole Beijignitäie kohalike olla ka suhteliselt palju vene turiste, millele viitas hiina-venekeelne menüü. Aga kus neid venelasi poleks, neid on ju lihtsalt palju.
Jõudsin olla veel 1,5 tundi rannas, päevitada, käia paar korda vees ning sõita tagasi rongijaama. Tagasitee oli veidi pikem, sest vaja oli kiirronge läbi lasta kuid 18.00 olin Beijingis ja päevaga väga rahul. Ja veel- tagasiteel läksin I klassi, maksin 30 RMB juurde ning nautisin vaikust ja rahu. Võimalik on hilisemaid ronge leida Qinghuangdao-st, kuhu ka ca 30 min taksoga. Aga enamus ronge pidi sealt käima Tianjin-i ning sealt veel eraldi rongi võtmine Beijing oleks läinud liigseks sebimiseks.
Ühest küljest oli mul siiralt hea meel, et ma ära käisin ning teisalt kahju, sest oleksin soovinud olla seal mõne päeva. Lähedal on ka jupp Hiina müüri, millelt pidi ka merd paistma – ilus ja maaliline koht pidi olema. Kuid see jääb järgmiseks korraks.
Kes tahavad Beijingi kandis ringi liikuda, kuid pole aega Qingdaosse minna, siis rannakogemuse saab kätte ka Beidaihe's.
Minu Hiina- Changchun
Chungchun kui Jilini provintsi pealinn pole ilmselt teab kui levinud sihtkoht Hiinas, vähemalt mitte eestlaste jaoks. Venemaa piirile suhteliselt lähedal, kontinentaalne, Beijingist piisavalt kaugel -no ei ole head põhjust, et sinna minna.
Samas on tegemist Hiina teise autopealinnaga Shanghai kõrval. Kohal on enamus olulisi maailma tootjaid ning muidugi FAW – Hiina suurimaid veoautotootjaid, mille esimese tehase ehitasid venelased ZIL-i baasil.
II maailmasõja ajal oli piirkond jaapanlaste poolt okupeeritud, ka viimane ametlik Hiina keiser resideerus siis seal.
Kui tänase päeva seisuga vaadata, siis ega selles linnas suurt midagi teha pole, suhteliselt kole linn on. Kui aega üle on, siis õhtul on põnevaks kohaks klubi “Mayflower” – näeb ära, kuidas Põhja-Hiinas pidu peetakse. Karm, aga nii see käib.
Samas on tegemist Hiina teise autopealinnaga Shanghai kõrval. Kohal on enamus olulisi maailma tootjaid ning muidugi FAW – Hiina suurimaid veoautotootjaid, mille esimese tehase ehitasid venelased ZIL-i baasil.
II maailmasõja ajal oli piirkond jaapanlaste poolt okupeeritud, ka viimane ametlik Hiina keiser resideerus siis seal.
Kui tänase päeva seisuga vaadata, siis ega selles linnas suurt midagi teha pole, suhteliselt kole linn on. Kui aega üle on, siis õhtul on põnevaks kohaks klubi “Mayflower” – näeb ära, kuidas Põhja-Hiinas pidu peetakse. Karm, aga nii see käib.
Minu Hiina - Shandongi provints
Jinan on Shandongi provintsi pealinn. Linn ise pole just kuigi suur, kuid provints on Hiinas oluline.
Linn ise on suht kirju, vaatamisväärsusteks kas 1000 Buddha mägi (reaalselt on neid seal muidugi vähem), allikad jõe kõrval või aiad. Allikate aed (Garden of the Springs) on ilus ja vana hiina aed.
Jinan on linn, kuhu ei ole põhjust kauemaks kolama jääda. Kui õhtu juhtub üle jääma, siis ööklubi nimi on “Cinderella”. Kas just tuhkatriinuga juhtute kohtuma, kuid hea mitu saali ning väga hea live chinese band on garanteeritud. Ja disko laval tantsivad Vladivostoki vene tüdrukud ka.
Samas on linna restoranid hea näide kuulsast Shandongi köögist ja just selle kontinentaalsest poolest. Viina (baijiu) juuakse seal palju!
Qingdao on üks linnu, mida hiinlased ise teistele puhkamiseks soovitavad ning mitte põhjuseta. 2008 aasta olümpiamänmgude regatilinn on koloniaal-saksa päritolu, mis jätnud linnale selge märgi. Linnas paikneb vahest Hiina maailmakuulsaim Tsingtao õlletehas kui ka hea mitu mõnusat randa. Kuna klimaatiliselt jääb Qingdao pigem Vahemeremaade sarnaseks, on seal mõnus ka Eesti suvel. Kui Beach No. 1 on kohalikke täis ja rahvastatud, siis Beach. No. 2 oma 2-jüäänise ( 3EEK) sissepääsutasuga on rahulik ja mõnus. VÄGA MÕNUS. kogu piirkond on rahulik, Nõmmelik ja mõnus. Randu peaks kokku olema vähemalt 6, nii väidab numeratsioon.
Kohalikke ööklubisid üles ei leidnud, küll aga KTV ja restoranide tänava. Menukoht valgetele on “New York”.
Tõeline üllatus on veinimõis Huadong-Perry linna lähedal mäeküljel. See on viimasepeal tehnoloogiaga ning ilusa arhitektuuriga veinimõis, mis toodab VÄGA head veini. Kuigi nende valge riesling on kuulsam, on ka punased väga, väga head.
See on midagi, mida Hiinast mitte kuidagi ei oskaks oodata. Samas on just Shandongi provintsi veinid Hiina parimad, tuntuim ja suurim veinimaja on Changyu. Nende Yantai piirkonna veinid on täiesti võrreldavad heade (lõuna) prantslastega.
Qingdaosse saab alates olümpia-aastast ka kiirrongiga, mis Beijingist alates 1000 km läbi ca 4 tunniga.
minu Hiina - Jinan
Linn ise on suht kirju, vaatamisväärsusteks kas 1000 Buddha mägi (reaalselt on neid seal muidugi vähem), allikad jõe kõrval või aiad. Allikate aed (Garden of the Springs) on ilus ja vana hiina aed.
Jinan on linn, kuhu ei ole põhjust kauemaks kolama jääda. Kui õhtu juhtub üle jääma, siis ööklubi nimi on “Cinderella”. Kas just tuhkatriinuga juhtute kohtuma, kuid hea mitu saali ning väga hea live chinese band on garanteeritud. Ja disko laval tantsivad Vladivostoki vene tüdrukud ka.
Samas on linna restoranid hea näide kuulsast Shandongi köögist ja just selle kontinentaalsest poolest. Viina (baijiu) juuakse seal palju!
Qingdao on üks linnu, mida hiinlased ise teistele puhkamiseks soovitavad ning mitte põhjuseta. 2008 aasta olümpiamänmgude regatilinn on koloniaal-saksa päritolu, mis jätnud linnale selge märgi. Linnas paikneb vahest Hiina maailmakuulsaim Tsingtao õlletehas kui ka hea mitu mõnusat randa. Kuna klimaatiliselt jääb Qingdao pigem Vahemeremaade sarnaseks, on seal mõnus ka Eesti suvel. Kui Beach No. 1 on kohalikke täis ja rahvastatud, siis Beach. No. 2 oma 2-jüäänise ( 3EEK) sissepääsutasuga on rahulik ja mõnus. VÄGA MÕNUS. kogu piirkond on rahulik, Nõmmelik ja mõnus. Randu peaks kokku olema vähemalt 6, nii väidab numeratsioon.
Kohalikke ööklubisid üles ei leidnud, küll aga KTV ja restoranide tänava. Menukoht valgetele on “New York”.
Tõeline üllatus on veinimõis Huadong-Perry linna lähedal mäeküljel. See on viimasepeal tehnoloogiaga ning ilusa arhitektuuriga veinimõis, mis toodab VÄGA head veini. Kuigi nende valge riesling on kuulsam, on ka punased väga, väga head.
See on midagi, mida Hiinast mitte kuidagi ei oskaks oodata. Samas on just Shandongi provintsi veinid Hiina parimad, tuntuim ja suurim veinimaja on Changyu. Nende Yantai piirkonna veinid on täiesti võrreldavad heade (lõuna) prantslastega.
Qingdaosse saab alates olümpia-aastast ka kiirrongiga, mis Beijingist alates 1000 km läbi ca 4 tunniga.
minu Hiina - Jinan
Minu Hiina - Shanghai
Shanghai on minu jaoks kõige vähem hiinapärane linn Hiinas, kui Hongkong välja arvata. Tõsi ta on, et majanduslikud muudatused just Shanghaist alguse on saanud ja nii ka linna ilmele oma mõju jätnud. Vana koloniaal-Shanghaid just palju järel pole, mõnisada meetrit jõeäärset Bundi. Kõige silmatorkavam on muidugi alles 80-ndatel ehitama hakatud Pudongi linnaosa oma pilvelõhkujatega. Kui Jin Mao tower on maailma kõrguselt neljas, siis kohe-kohe valmib kõrvale veel kõrgem hoone. Minu jaoks on Pudong kõige ilusam päeval, öise meeleolu loomiseks on mandri-hiinlastel Hongkongist veel palju õppida. Arvuliselt olulises vähemuses olevad kõrghooned on Hongkongis oluliselt efektsemalt välja valgustatud.
Ka vanalinn on Shanghais olemas oma täies “hiilguses” – kitsad mustad tänavad täis vaeseid inimesi otse kõrghoonete kõrval. Muidugi on paar maja ka ilusaks tehtud turistide jaoks, et need ka Shaghais käinuna aru saaksid, et ikka Hiinas käisid.
Tõeliselt ilus on vana keiserlik Yu Yuan'i aed, kuhu väga väikesele maalapile on sajandite eest loodud täiesti eriline ja eraldiseisev maailm. Keset ülikiiret ja inimtihedat suurlinna mõjub selline rahu ootamatuna. Tõsi, sattusin aeda erakordselt halva ilmaga, võimalik, et rahu sealt turistide hordidega parema ilma puhul kaob.
Aga sellest, mis asi on labürint, saab Yu Yuani aias aru küll. Minu jaoks on see üks ilusamaid ning omanäolisemaid aedasid Hiinas ja üks põhisoovitusi, kus Shanghais kindlasti käia.
Shanghai nn peatänav, Nanjing road on parim õhtupimeduses, nagu Nathan Road Hongkongiski. Rahvast on seal paksult muidugi sõltumata kella-ajast. Ettevaatlik tasub olla igalepoole kutsujatega. Minul õnnestus osta 3000-kroonine õppetund – läksin neiuga kaasa kohvikusse juttu rääkima, “tema inglise keelt” harjutama ning pääsesin tulema, olles maksnud peale kohvide ka puuviljade ja viski eest, mida ma ise ei tellinud ega ka joonud. Kuna uksel seisis ca 2 -meetrine atleetlik hiina manager, siis arvet tasumata jätta ei õnnestunud. Arve ise oli muidugi täiesti seaduslik – lihtsalt tavaline viski oli hirmkallis… No ja hiljem ma ühtegi teepoodi ega kunstinäitust enam kellegi abiga külastanud ei ole. Hiljem on selgunud, et minu juhtum on üks-ühele viimases Hiina Rough Guide's kirjeldatud.
Shanghai köök on vast enim tuntud maailmas hiina köögina: meile tuttav magushapu liha-kala-krevetid on tegelikult just siit pärit ning mujal hiinas magusat soolast toitu naljalt ei sööda. Hea koht odava raha eest hästi süüa on Yunnan Lu, kalli raha eest Suzhou Road.
Kui raha hirmasti üle on ning soovid näha, kuidas “valge” Shanghai aega viidab, tuleb sammud seada Xintiandi kvartalisse, mis täis euroopalikke restorane, baare ja klubisid.
Kuulata saab maailmatasemel jazzi (standard), superhead filipiini bandi, kes võib mängida ja mängibki kõiki võimalikke tuntud lugusid mistahes stiilis.
Sissepääsumaksu pole, see sisaldub õlle hinnas (ca 100 EEK väike pudel), samas on see suhteliselt mõistlik lahendus, nii saab mitmel pool kuulata-vaadata.
Metroo on ülihea transpordivahend- kiire ja tõhus. Varsti peaks üks ots jõudma ka Hongqiao lennujaama, kus seni vist maailma pikimad taksosabad. Maailma esimene ja seni ainuke magnetjõul töötav Maglevi rong viib 300-km/h Pudongi lennujaama, mis just veel ühe terminaliga täienes. Kui vähegi põhjust, tasub see atraktsioon ära proovida. Täitsa mõistlik lahendus on sõita linnast taksoga Maglevi rongi peatusse ja sealt rongiga edasi, kiireim ja mugavaim võimalus nii Shanghaisse sisenemisel kui ka väljumisel.
Shopping on koondunud suuresti Nanjing Road'ile. Turg, kust kõikvõimalikku kraami osta selga, jalga, mänguasju ja muud, mis Beijingi Silk Streetilt tuttav, asub Nanjing Road West 580.
Ka vanalinn on Shanghais olemas oma täies “hiilguses” – kitsad mustad tänavad täis vaeseid inimesi otse kõrghoonete kõrval. Muidugi on paar maja ka ilusaks tehtud turistide jaoks, et need ka Shaghais käinuna aru saaksid, et ikka Hiinas käisid.
Tõeliselt ilus on vana keiserlik Yu Yuan'i aed, kuhu väga väikesele maalapile on sajandite eest loodud täiesti eriline ja eraldiseisev maailm. Keset ülikiiret ja inimtihedat suurlinna mõjub selline rahu ootamatuna. Tõsi, sattusin aeda erakordselt halva ilmaga, võimalik, et rahu sealt turistide hordidega parema ilma puhul kaob.
Aga sellest, mis asi on labürint, saab Yu Yuani aias aru küll. Minu jaoks on see üks ilusamaid ning omanäolisemaid aedasid Hiinas ja üks põhisoovitusi, kus Shanghais kindlasti käia.
Shanghai nn peatänav, Nanjing road on parim õhtupimeduses, nagu Nathan Road Hongkongiski. Rahvast on seal paksult muidugi sõltumata kella-ajast. Ettevaatlik tasub olla igalepoole kutsujatega. Minul õnnestus osta 3000-kroonine õppetund – läksin neiuga kaasa kohvikusse juttu rääkima, “tema inglise keelt” harjutama ning pääsesin tulema, olles maksnud peale kohvide ka puuviljade ja viski eest, mida ma ise ei tellinud ega ka joonud. Kuna uksel seisis ca 2 -meetrine atleetlik hiina manager, siis arvet tasumata jätta ei õnnestunud. Arve ise oli muidugi täiesti seaduslik – lihtsalt tavaline viski oli hirmkallis… No ja hiljem ma ühtegi teepoodi ega kunstinäitust enam kellegi abiga külastanud ei ole. Hiljem on selgunud, et minu juhtum on üks-ühele viimases Hiina Rough Guide's kirjeldatud.
Shanghai köök on vast enim tuntud maailmas hiina köögina: meile tuttav magushapu liha-kala-krevetid on tegelikult just siit pärit ning mujal hiinas magusat soolast toitu naljalt ei sööda. Hea koht odava raha eest hästi süüa on Yunnan Lu, kalli raha eest Suzhou Road.
Kui raha hirmasti üle on ning soovid näha, kuidas “valge” Shanghai aega viidab, tuleb sammud seada Xintiandi kvartalisse, mis täis euroopalikke restorane, baare ja klubisid.
Kuulata saab maailmatasemel jazzi (standard), superhead filipiini bandi, kes võib mängida ja mängibki kõiki võimalikke tuntud lugusid mistahes stiilis.
Sissepääsumaksu pole, see sisaldub õlle hinnas (ca 100 EEK väike pudel), samas on see suhteliselt mõistlik lahendus, nii saab mitmel pool kuulata-vaadata.
Metroo on ülihea transpordivahend- kiire ja tõhus. Varsti peaks üks ots jõudma ka Hongqiao lennujaama, kus seni vist maailma pikimad taksosabad. Maailma esimene ja seni ainuke magnetjõul töötav Maglevi rong viib 300-km/h Pudongi lennujaama, mis just veel ühe terminaliga täienes. Kui vähegi põhjust, tasub see atraktsioon ära proovida. Täitsa mõistlik lahendus on sõita linnast taksoga Maglevi rongi peatusse ja sealt rongiga edasi, kiireim ja mugavaim võimalus nii Shanghaisse sisenemisel kui ka väljumisel.
Shopping on koondunud suuresti Nanjing Road'ile. Turg, kust kõikvõimalikku kraami osta selga, jalga, mänguasju ja muud, mis Beijingi Silk Streetilt tuttav, asub Nanjing Road West 580.
Minu Hiina - Beijing
Kuna on õnnestunud viimasel ajal päris palju Hiinas käia, siis panen erinevad läbitud paigad siia lihtalt väikeste kommentaaridega kirja, jääb endale meelde ning ehk on teistel ka abi. Aadresse ja tänavanimesid täpsustan jooksvalt
Beijing.
Tõeline suurlinn, elanikke Suur-Beijingis arvatakse olevat ca 30 miljonit, tasub ka arvestada, et Beijing on eraldi administratiivne piirkond, mille piirid lähevad tavamõistes linna piiridest oluliselt kaugemale.
Minu jaoks on Beijing väga mitmenäoline, alates Taevase Rahu (Tiananmen)väljakust ja keelatud linnast kuni uute kõrghoonete kvartaliteni. Keelatud linnast ei kirjutagi, väljakust kah mitte. Vast ehk seda, et sissepääs Keelatud Linna on avatud 10–16 ja aega kulub vähemalt paar tundi ka siis, kui see läbi joosta.
Õnneks on linna kiire kõrgustessekasvamise juures alles jäänud ka hutongid oma ajaloolise hõngu ja eheda hiinapärasusega. Hutongid ehk Beijingi vanalinn tundub eurooplase jaoks vaene piirkond: madalad akendeta majad (tegelikult on aknad sisehoovi poole), kus puudub veevarustus ning kanalisatsioon ja tänavatel on ühiskasutuses WC-d ja duširuumid. Kui nende vahel ringi liikuda, leiab majade ees suuri mersusid ning džiipe… Seega vaesed seal just ei ela.
Järvestik – Beihai ja Huahai- ei teadnud oodata-leida keset suurlinna tõelises laid-back meeleolus järvistut ohtrate baaridega – väga mõnus õhtuveetmispaik, samas ka päeval väga ilus (elektri)paadiga ringi sõita. Järve ääres asub ka väga häid restorane.
Jalgratas: pekinglase sõiduriist, mis võiks vähemalt ühel päeval kuuluda turisti või linnakülalise põhivarustusse. Esmapilgul võib mõte mööda linna rattaga tiirutada tunduda liiklust vaadates hullumeelne, kuid sellega harjub kiiresti ja hirm kaob ka ettevaatlikel inimestel. Rattaga jõuab kiiresti edasi ning nii jõuab päevaga suure osa kesklinnast läbi sõita. Elamus on igatahes garanteeritud, eriti kui õnnestub sadade tuhandetega koos sõita hommikusel või õhtusel tipptunnil. Ettevaatust elektrijalgrataste suhtes – need liiguvad kiiresti ja täiesti hääletult nagu vaimud. Rentida saab näiteks wwww.bicyclekingdom.com/, toovad hotelli kohale, maksab ca 150 RMB päev.
Sanlitun on piirkond, kuhu kogunenud saatkonnad ja pidutsemine. Piirkonnas on tänavad täis baare ja restorane. Seal käib väljas “valge” Beijing. Tänasel päeval elab Hiinas märkimisväärselt palju välismaalasi- eks otseinvesteeringud teevad oma töö. On mitmeid lokaale ja klubisid, kus omavahel kohtutakse, linnakülalised saavad aga nende käest olulist ning huvitavat informatsiooni. Suured tänud Meelisele ja Peetrile, kes kohalikena mind linnaga tutvustasid.
Samas kandis ka näiteks maja, mille ülemisel korrusel 100 !!! rajaga keegliklubi, millest viimati küll 50 oli juba kinni pandud, ju siis ei jätkunud Hiinaski piisavalt palliloopijaid. Alumisel korrusel on 3 täismõõdus ööklubi, neist lahedaim ja hiinapäraseim on “Angel”, millel loomulikult puudub igasugune seos Tallinna samanimelise klubi ja selle külaliste suundumustega. Klubiõhtu hiinapäraselt: tellige kamba peale pudel viskit Chivas Regal koos jääteega (red ice tea näiteks) ning nautige; tantsige ka.
Võib olla lisan siia hiljem aadressi ka, kui meelde tuleb.
Suvepalee. Hiina üks vaatamisväärsusi asub kesklinnast eemal, metroodega sõites ca 50 minutit. Kui ei ole just tipptund, siis võib see taksoga umbes sama kaugel olla. Vana ja keiserlik puhkuselinnak järvega, turistidehulk on kohutav. Kui seal saaks olla nädala keskel ning sügisel ilma hordideta… Aga Hiinas ei aita see ka ilmselt midagi. Ära käia tasus, aga tagasi ei läheks. Kõik vaatamisväärsused Hiinas maksavad, mitte just vähe ja seda samapalju ka kohalikele.
Lennujaam. Uus Kolmas Terminal on ilusaim ning võimsaim, kuhu olen kunagi sattunud. Kuigi see just (osaliselt) avati, töötab kõik kenasti, vaid pagasi kohalejõudmine võtab veidi kauem aega, kui ehk muidu harjunud. Siselendudega kombineerimisel peab siiski arvestama, millisest terminalist lend väljub-siseneb, sest 1.-2. ja 3. terminali vahel on kilomeetreid. Nüüd saab sealt Airport Expressiga linna, Dongdžemeni metroojaama, maksab 25 RMB.
Hiina müür. Loomulikult. Ei arvaks, et see ka Beijingi sees on, aga on. Tõsi, kohalesõit võtab ca 1,5 tundi autoga. Enimkäidud paik müüri külastamiseks on Badaling, mille läheduses on ka Mingi dünastia hauakambrid. Müür ongi lahe, kuigi turiste jällegi hordides, aga hauakambrite kohta jätan arvamuse välja kirjutamata, ju nad on ajaloolis-kultuuriliselt hiinlastele olulised, aga…
Endale meeldis müüri ääres käia Mutiyanu juures, mis veidi lähemal, seda ka lennujaamale. Rahulikum ja maalilisem, ehedam kui Badaling, ka loodus ümberringi on palju-palju ilusam. Soovitan soojalt. Ka kallist hotellist saab päevaks minibussi ca 1000 RMB eest seega vältige pakutavaid ekskursioone, võtke hotellist minivan või ka lihtsalt takso (ca 400–500 RMB) ning sõitke Mutiyanusse.
Ei soovita võtta reisibüroode reise, kuna lisaks müürile viiakse veel mitmesse kohta shopingule ja see sööbn aja ära. Parem veeta juba aeg mööda müüri kõndides.
Lama temple.
Mandri-Hiina suurimaid templeid, mida ehib üle 30 m kõrge ja 8 meetrise läbimõõduga ühest tükist eebenipuust välja raiutud Buddha kuju. Hästi kulutatud 30 RMB, kui seal ära käia. Lisaks mõnus vaheldus linnakärale. Yonghegongi metroopeatus (liinid 2 ja 5)
Temple of Heaven on ka oluline kultuurimälestis, kus võimaluse korral tasub ära käia, saab Hiina mastaapidest paremini aru. Ja ega neid kohti, kus Beijingis lõpuks käia ka just palju ei ole.
Olümpiarajatised on võimsad küll, raha eest saab olümpiastaadionil endast pjedestaalil ka pilti teha. Rahaks oskavad hiinlased küll kõik keerata, kuigi tegelikku rakendust on neile täna küll raske leida. Väidatavalt planeeritakse staadioni tagaruumid kaubanduskeskuseks ümber ehitada.
Toit.
Kuna tänane Beijing on kultuuriliselt kirju, leiab siit kõike: alates hiina köögi eri piirkondadest kuni jaapani ja brasiilia restoranideni, kõik tasemel. Nälga ei jää ka see, kellele hiina toit millegipärast ei maitse või ei saa pulkadega hakkama.
Hiina kõõk vajaks aga eraldi alarubriiki, seepärast ei hakkagi pikalt lahti kirjutama.
Seni olen Beijingis süüa võinud ükskõik kus, alates tipprestoranist kuni hutongi vahel kohalikus laudlinade ja vakstuta sööklas. Toit on ALATI olnud maitsev ega ole põhjustanud ühtegi ihuhäda, sest kohalikud käivad seal söömas iga päev ning kokad ei saa lubada eksimusi hügieenis. Erinevalt puhasturistlikust Lijangist, kus ma oma elu esimese hiina kõhutõve külge sain.
Soovitus-Dongzhimen Inner street – reas väga häid restorane. Beixingqiao peatus, Metrooliin nr. 5 .
Transport.
Lisaks jalgrattale, millest juba kirjutatud, on tõeliselt mugav Beijingi metroo. Liine tekib järjest juurde, see katab kõik olulised paigad, kus vaja käia ning on kiire, tõhus, odav (3 eek-i pilet) ja lihtne kasutada. Metroo on hästi märgistatud, lisaks hieroglüüfidele ka pinin's ehk ladina tähtedega hiina keeles, üleminekud ühelt liinilt teisele ja väljapääsud selgelt tähistatud. Tipptunni ajal täesti asendamatu ka siis, kui vaja minna näiteks lennujaama. Olümpiaks peaks valmima ka kirdeliin, mis Dongzhemeni jaamast otse lennujaama viib.
Takso on odav ( 10 eek esimesed 4 km ja edasi ca 3 eek km) ja tõhus, eriti õhtuti või keset päiset päeva. Ainuke asi, et kõik sihtkohad, kuhu plaanid sõita, tuleb taksojuhile esitada kirjalikult hieroglüüfides. Ka siis, kui arvad, et oskad sihtkoha õigesti välja hääldada, võid sattuda hoopis mujale, järeleproovitud.
Bussidega on selline lugu, et ainus, millele ma mõlemas suunas pihta olen saanud, on lennujaama shuttle-bus, kogu muu bussiliiklus on hieroglüüfivõõrale inimesele lootusetult arusaamatu. Tõsi, pikemaid ühes suunas ühte tänavat minevat liini saab jalavaeva lühendamiseks ka kasutada.
Linnalähirongid on osaliselt liidetud metrooskeemi ning täiesti kasutatavad, mugav on näiteks Suvepalees ära käia, kuigi lõpus tuleb ikka takso võtta.
Ja taaskord eelpoolmainitud Airport Express rong.
Majutus.
Minul on 2 lemmikhotelli, mõlemad Chongwenmeni metroojaam kõrval. Novotel Xin Qiao , http://www.novotel.com/…/index.shtml mis on 4 tärni ja väga korralik ning sellest üle tänava Chongwenmen hotel, mis väga korralik 3-tärnikas ja väga mõistliku hinnaga (ca 330 RMB twin room)
http://hotels.english.ctrip.com/…tel/h48.html
Hotell tasub kindlasti enne läbi Ctripi ära broneerida, sest kohapeal on hoopis teine hinnakiri. See kehtib üldse Hiina hotellide kohta.
Shoping.
Põhilised shoppamiskohad on teadagi Silk Street Market Yong' Anli metroojaama juures (liin 1) ja Perl Market Tientandongmen'i metroojaamas (liin 5)
Loomulikult on palju ka päriskaubamaju, mis jube suured, kuid brandikaup on neis ka eurooplase jaoks kallis ning päris hiina kaup reeglina jälle ei sobi selga. Naiste puhul on see kohe lootusetu, kui just poisilik kehaehitus pole. Ja maitse on ka väga teine.
Rannamõnude nautimiseks tuleb võtta ette tripp Beidaihe'sse. Lähemalt on kirjas siin http://trip.ee/node/51982#new
Side
Hotellides on internet igal pool olemas, odavametes tasuline (ca 15 RMB tund või 60 RMB ööpäev), kallimates tasuta. Õnneks on olemas Sturbucks, kus on tasuta WIFI. Ostsin ka CMCC wifi kaardi (200 t 100 RMB) , kuid seda õnnestus kasutada vaid lennujaama terminalis, mujal levi ei leidnudki.
Kui on pikem olemine ja mitu inimest, tasub osta kohalik SIM kaart. Kui seda kombineerida Skype, Skype In numbri, Skypeout, Skype-to-go numbri ja suunamistega, saab märkimisväärse osa sidekuludest kokku hoida.
Raha.
Raha-automaate on palju ning enamus neist annab raha välja ka rahvusvaheliste kaartidega. Samas on Hiina ikka Aasia ning kuigi hotellides ja ka paljudes restoranides saab maksta kaardiga, tasub esmaste vajaduste jaoks raha Eestist kaasa võtta, hiljem saab alati kohapealt raha juurde. Küll ei tasu võtta kaasa valuutat (EUR, USD), sest selle vahetamine on keeruline, aeganõudev ning tülikas protseduur (pass peab kaasas olema) jne. Kusjuures rahavahetuskohti on vähe ja nende lahtiolekuaeg piiratud.
Ja veel – Beijing on väga turvaline. Kunagi ning mitte kusagil pole tundnud ennasgt ohustatuna, ka mitte öösel Hutongide vahel. Su suurt kaamerat ei rebita käest ära vaid pigem tehakse sind kusagil lolliks nii, et sa ise ja vabatahtlikult oma raha ära annad, arvates, et oled rohkem vastu saanud, kui ise välja andsid.
Beijing.
Tõeline suurlinn, elanikke Suur-Beijingis arvatakse olevat ca 30 miljonit, tasub ka arvestada, et Beijing on eraldi administratiivne piirkond, mille piirid lähevad tavamõistes linna piiridest oluliselt kaugemale.
Minu jaoks on Beijing väga mitmenäoline, alates Taevase Rahu (Tiananmen)väljakust ja keelatud linnast kuni uute kõrghoonete kvartaliteni. Keelatud linnast ei kirjutagi, väljakust kah mitte. Vast ehk seda, et sissepääs Keelatud Linna on avatud 10–16 ja aega kulub vähemalt paar tundi ka siis, kui see läbi joosta.
Õnneks on linna kiire kõrgustessekasvamise juures alles jäänud ka hutongid oma ajaloolise hõngu ja eheda hiinapärasusega. Hutongid ehk Beijingi vanalinn tundub eurooplase jaoks vaene piirkond: madalad akendeta majad (tegelikult on aknad sisehoovi poole), kus puudub veevarustus ning kanalisatsioon ja tänavatel on ühiskasutuses WC-d ja duširuumid. Kui nende vahel ringi liikuda, leiab majade ees suuri mersusid ning džiipe… Seega vaesed seal just ei ela.
Järvestik – Beihai ja Huahai- ei teadnud oodata-leida keset suurlinna tõelises laid-back meeleolus järvistut ohtrate baaridega – väga mõnus õhtuveetmispaik, samas ka päeval väga ilus (elektri)paadiga ringi sõita. Järve ääres asub ka väga häid restorane.
Jalgratas: pekinglase sõiduriist, mis võiks vähemalt ühel päeval kuuluda turisti või linnakülalise põhivarustusse. Esmapilgul võib mõte mööda linna rattaga tiirutada tunduda liiklust vaadates hullumeelne, kuid sellega harjub kiiresti ja hirm kaob ka ettevaatlikel inimestel. Rattaga jõuab kiiresti edasi ning nii jõuab päevaga suure osa kesklinnast läbi sõita. Elamus on igatahes garanteeritud, eriti kui õnnestub sadade tuhandetega koos sõita hommikusel või õhtusel tipptunnil. Ettevaatust elektrijalgrataste suhtes – need liiguvad kiiresti ja täiesti hääletult nagu vaimud. Rentida saab näiteks wwww.bicyclekingdom.com/, toovad hotelli kohale, maksab ca 150 RMB päev.
Sanlitun on piirkond, kuhu kogunenud saatkonnad ja pidutsemine. Piirkonnas on tänavad täis baare ja restorane. Seal käib väljas “valge” Beijing. Tänasel päeval elab Hiinas märkimisväärselt palju välismaalasi- eks otseinvesteeringud teevad oma töö. On mitmeid lokaale ja klubisid, kus omavahel kohtutakse, linnakülalised saavad aga nende käest olulist ning huvitavat informatsiooni. Suured tänud Meelisele ja Peetrile, kes kohalikena mind linnaga tutvustasid.
Samas kandis ka näiteks maja, mille ülemisel korrusel 100 !!! rajaga keegliklubi, millest viimati küll 50 oli juba kinni pandud, ju siis ei jätkunud Hiinaski piisavalt palliloopijaid. Alumisel korrusel on 3 täismõõdus ööklubi, neist lahedaim ja hiinapäraseim on “Angel”, millel loomulikult puudub igasugune seos Tallinna samanimelise klubi ja selle külaliste suundumustega. Klubiõhtu hiinapäraselt: tellige kamba peale pudel viskit Chivas Regal koos jääteega (red ice tea näiteks) ning nautige; tantsige ka.
Võib olla lisan siia hiljem aadressi ka, kui meelde tuleb.
Suvepalee. Hiina üks vaatamisväärsusi asub kesklinnast eemal, metroodega sõites ca 50 minutit. Kui ei ole just tipptund, siis võib see taksoga umbes sama kaugel olla. Vana ja keiserlik puhkuselinnak järvega, turistidehulk on kohutav. Kui seal saaks olla nädala keskel ning sügisel ilma hordideta… Aga Hiinas ei aita see ka ilmselt midagi. Ära käia tasus, aga tagasi ei läheks. Kõik vaatamisväärsused Hiinas maksavad, mitte just vähe ja seda samapalju ka kohalikele.
Lennujaam. Uus Kolmas Terminal on ilusaim ning võimsaim, kuhu olen kunagi sattunud. Kuigi see just (osaliselt) avati, töötab kõik kenasti, vaid pagasi kohalejõudmine võtab veidi kauem aega, kui ehk muidu harjunud. Siselendudega kombineerimisel peab siiski arvestama, millisest terminalist lend väljub-siseneb, sest 1.-2. ja 3. terminali vahel on kilomeetreid. Nüüd saab sealt Airport Expressiga linna, Dongdžemeni metroojaama, maksab 25 RMB.
Hiina müür. Loomulikult. Ei arvaks, et see ka Beijingi sees on, aga on. Tõsi, kohalesõit võtab ca 1,5 tundi autoga. Enimkäidud paik müüri külastamiseks on Badaling, mille läheduses on ka Mingi dünastia hauakambrid. Müür ongi lahe, kuigi turiste jällegi hordides, aga hauakambrite kohta jätan arvamuse välja kirjutamata, ju nad on ajaloolis-kultuuriliselt hiinlastele olulised, aga…
Endale meeldis müüri ääres käia Mutiyanu juures, mis veidi lähemal, seda ka lennujaamale. Rahulikum ja maalilisem, ehedam kui Badaling, ka loodus ümberringi on palju-palju ilusam. Soovitan soojalt. Ka kallist hotellist saab päevaks minibussi ca 1000 RMB eest seega vältige pakutavaid ekskursioone, võtke hotellist minivan või ka lihtsalt takso (ca 400–500 RMB) ning sõitke Mutiyanusse.
Ei soovita võtta reisibüroode reise, kuna lisaks müürile viiakse veel mitmesse kohta shopingule ja see sööbn aja ära. Parem veeta juba aeg mööda müüri kõndides.
Lama temple.
Mandri-Hiina suurimaid templeid, mida ehib üle 30 m kõrge ja 8 meetrise läbimõõduga ühest tükist eebenipuust välja raiutud Buddha kuju. Hästi kulutatud 30 RMB, kui seal ära käia. Lisaks mõnus vaheldus linnakärale. Yonghegongi metroopeatus (liinid 2 ja 5)
Temple of Heaven on ka oluline kultuurimälestis, kus võimaluse korral tasub ära käia, saab Hiina mastaapidest paremini aru. Ja ega neid kohti, kus Beijingis lõpuks käia ka just palju ei ole.
Olümpiarajatised on võimsad küll, raha eest saab olümpiastaadionil endast pjedestaalil ka pilti teha. Rahaks oskavad hiinlased küll kõik keerata, kuigi tegelikku rakendust on neile täna küll raske leida. Väidatavalt planeeritakse staadioni tagaruumid kaubanduskeskuseks ümber ehitada.
Toit.
Kuna tänane Beijing on kultuuriliselt kirju, leiab siit kõike: alates hiina köögi eri piirkondadest kuni jaapani ja brasiilia restoranideni, kõik tasemel. Nälga ei jää ka see, kellele hiina toit millegipärast ei maitse või ei saa pulkadega hakkama.
Hiina kõõk vajaks aga eraldi alarubriiki, seepärast ei hakkagi pikalt lahti kirjutama.
Seni olen Beijingis süüa võinud ükskõik kus, alates tipprestoranist kuni hutongi vahel kohalikus laudlinade ja vakstuta sööklas. Toit on ALATI olnud maitsev ega ole põhjustanud ühtegi ihuhäda, sest kohalikud käivad seal söömas iga päev ning kokad ei saa lubada eksimusi hügieenis. Erinevalt puhasturistlikust Lijangist, kus ma oma elu esimese hiina kõhutõve külge sain.
Soovitus-Dongzhimen Inner street – reas väga häid restorane. Beixingqiao peatus, Metrooliin nr. 5 .
Transport.
Lisaks jalgrattale, millest juba kirjutatud, on tõeliselt mugav Beijingi metroo. Liine tekib järjest juurde, see katab kõik olulised paigad, kus vaja käia ning on kiire, tõhus, odav (3 eek-i pilet) ja lihtne kasutada. Metroo on hästi märgistatud, lisaks hieroglüüfidele ka pinin's ehk ladina tähtedega hiina keeles, üleminekud ühelt liinilt teisele ja väljapääsud selgelt tähistatud. Tipptunni ajal täesti asendamatu ka siis, kui vaja minna näiteks lennujaama. Olümpiaks peaks valmima ka kirdeliin, mis Dongzhemeni jaamast otse lennujaama viib.
Takso on odav ( 10 eek esimesed 4 km ja edasi ca 3 eek km) ja tõhus, eriti õhtuti või keset päiset päeva. Ainuke asi, et kõik sihtkohad, kuhu plaanid sõita, tuleb taksojuhile esitada kirjalikult hieroglüüfides. Ka siis, kui arvad, et oskad sihtkoha õigesti välja hääldada, võid sattuda hoopis mujale, järeleproovitud.
Bussidega on selline lugu, et ainus, millele ma mõlemas suunas pihta olen saanud, on lennujaama shuttle-bus, kogu muu bussiliiklus on hieroglüüfivõõrale inimesele lootusetult arusaamatu. Tõsi, pikemaid ühes suunas ühte tänavat minevat liini saab jalavaeva lühendamiseks ka kasutada.
Linnalähirongid on osaliselt liidetud metrooskeemi ning täiesti kasutatavad, mugav on näiteks Suvepalees ära käia, kuigi lõpus tuleb ikka takso võtta.
Ja taaskord eelpoolmainitud Airport Express rong.
Majutus.
Minul on 2 lemmikhotelli, mõlemad Chongwenmeni metroojaam kõrval. Novotel Xin Qiao , http://www.novotel.com/…/index.shtml mis on 4 tärni ja väga korralik ning sellest üle tänava Chongwenmen hotel, mis väga korralik 3-tärnikas ja väga mõistliku hinnaga (ca 330 RMB twin room)
http://hotels.english.ctrip.com/…tel/h48.html
Hotell tasub kindlasti enne läbi Ctripi ära broneerida, sest kohapeal on hoopis teine hinnakiri. See kehtib üldse Hiina hotellide kohta.
Shoping.
Põhilised shoppamiskohad on teadagi Silk Street Market Yong' Anli metroojaama juures (liin 1) ja Perl Market Tientandongmen'i metroojaamas (liin 5)
Loomulikult on palju ka päriskaubamaju, mis jube suured, kuid brandikaup on neis ka eurooplase jaoks kallis ning päris hiina kaup reeglina jälle ei sobi selga. Naiste puhul on see kohe lootusetu, kui just poisilik kehaehitus pole. Ja maitse on ka väga teine.
Rannamõnude nautimiseks tuleb võtta ette tripp Beidaihe'sse. Lähemalt on kirjas siin http://trip.ee/node/51982#new
Side
Hotellides on internet igal pool olemas, odavametes tasuline (ca 15 RMB tund või 60 RMB ööpäev), kallimates tasuta. Õnneks on olemas Sturbucks, kus on tasuta WIFI. Ostsin ka CMCC wifi kaardi (200 t 100 RMB) , kuid seda õnnestus kasutada vaid lennujaama terminalis, mujal levi ei leidnudki.
Kui on pikem olemine ja mitu inimest, tasub osta kohalik SIM kaart. Kui seda kombineerida Skype, Skype In numbri, Skypeout, Skype-to-go numbri ja suunamistega, saab märkimisväärse osa sidekuludest kokku hoida.
Raha.
Raha-automaate on palju ning enamus neist annab raha välja ka rahvusvaheliste kaartidega. Samas on Hiina ikka Aasia ning kuigi hotellides ja ka paljudes restoranides saab maksta kaardiga, tasub esmaste vajaduste jaoks raha Eestist kaasa võtta, hiljem saab alati kohapealt raha juurde. Küll ei tasu võtta kaasa valuutat (EUR, USD), sest selle vahetamine on keeruline, aeganõudev ning tülikas protseduur (pass peab kaasas olema) jne. Kusjuures rahavahetuskohti on vähe ja nende lahtiolekuaeg piiratud.
Ja veel – Beijing on väga turvaline. Kunagi ning mitte kusagil pole tundnud ennasgt ohustatuna, ka mitte öösel Hutongide vahel. Su suurt kaamerat ei rebita käest ära vaid pigem tehakse sind kusagil lolliks nii, et sa ise ja vabatahtlikult oma raha ära annad, arvates, et oled rohkem vastu saanud, kui ise välja andsid.
Hiina joogikombed ja joogid
Toon oma tripi kirjutatud teemad ka oma blogisse üle. Algatuseks siis sissejuhatus jookidesse ja joogitavadesse
Millegipärast arvatakse, et hiinlased “ei kanna” ja seega ka ei joo.
VÄGA VALE EELDUS.
Kannavad ja joovad ning palju.
Kõigepealt jookidest ja siis kommetest.
Enimjoodavaim jook on ilmselt õlu ning Hiina õlu on reeglina alati joodav, vahet pole, mis ta maksab. Muide, uuringud väidavad, et õlut on Hiinas pruulitud juba 9000 aasta eest… Õlu maksab hiinas 2–3 RMB (1 Rmb = 1,5 EEK) suur pudel (660 ml) , söögikohas alates 5 RMB ja ööklubis kuni 30 RMB väike (330 ml) pudel.
Mõned tuntumad brändid:
Tsingtao tuleb Qingdao linnast Kirde-Hiinast Jinani provintsist. Qingdao oli vana Saksa koloonia, sealt ka traditsioonid. Ainuke rahvusvaheliselt tuntud hiina õlu. Erinevaid õllesid, kõik head.
Yan Jing on pealinna Beijingi õlu, kerge, leevendab kuumust hästi
Pearl River nimelist humalajooki tehakse Kantonis, Guangzhous.
Lääne inimestele pakub kindlasti huvi hiina vein, ning mitte nende flower wine, vaid ikka “päris” viinamarjavein .
Viinamarja veini valmistamise algus jääb Hun-i dünastia aegadesse 200 aastat enne Kristust, tänapäevane ajalugu algab 19. saj lõpust ning päriselt aktiivne tegevus ca 30 aasta eest.
Lõviosas tuginetakse Prantsuse traditsioonile, sealt ka enamlevinud viinamarjasordid. Suuremaid regioone on kokku 8 ning neid leiab nii Usbekistani kui Himaalaja külje alt kui ka Idarannikult.
Enimlevinud brände:
Great Wall Selle labeli alt leiab väga erinevaid veine, nii punaseid kui ka valgeid, asukoht suhteliselt Beijingi lähedal Shachengi piirkonnas. Veinid pigem kerged, tasub juua vanemaid veini (nii aastast 1999) Hinnaskaala ka väga lai, poes paarikümnest RMB-st kuni tuhandeni.
Changyu Winery, asub idarannikul, Bohai Bay regioonis Yantai's, mis muide asub samal laiuskraadil Bordeaux-ga. Väga head veinid, endale meeldisid punased.
Dragon Seal on samuti üks suurematest tootjatest, kes lisaks tavaveinile toodab klassikalise shampanja meetodiga vahuveine.
Ise sai käidud Qingdao lähedal Huadong Winery's Väga maaliline koht ookeani ääres mäe küljel, välja ehitatud klassikaline „prantsuse mõis“ uusima tehnoloogiaga. Tasub käia, lisaks on Qingdao mõnus suvitusrajoon paljude liivarandadega ja seda ka meie suve ajal.
Suurepärased valged veinid, eriti Riesling, kuid ka punastele oleks patt midagi ette heita. Hinnaskaala samuti tavatarbimise 40 RMB-st kuni 800 RMB-ni
Valgete veinide joomise Hiinas teeb keeruliseks see, et ega neid ei kiputa ette jahutatama, sest hiinlane sööb ja joob kõike enam-vähem kehatemperatuuril.
Kangetest jookidest on peategija baiju (häälda: baidziu) , mis on riisipõhine destillaat ja 56 kraadi kange. Valdav enamus parimatest ja kallimatest jookidest tuleb Chengdu lähistelt Sichuani provintsist. Maitse: puskar mis puskar. Aga kuna seda juuakse toatemperatuuril siis minu enda kirjelduse kohaselt lõhnab ja maitseb nagu mädanema läinud nõudepesulapp.
Hind poole liitri eest 8 RMB kuni mitu tuhat. No ei oska öelda, kas see väga kallis jook oma hinda väärt on, isikliku arvamuse kohaselt ei aita kõrge hind teda joodavamaks teha. Kalleimad ja tuntuimad margid Wuliyangie, Mao Tai, Gaoliang Jiu, Erguotou
Lisaks on tõeline tegija ka šoti viskidest Chivas Regal, kohalikus kõnepruugis eesti keele hääldusvastena Tšõvašõ. See on viski sünonüüm ja kohaliku yuppie-rahva meelisjook ööklubides miksituna jääteega.
Hiina joogikombed
Alustuseks: põhja pool, kus külmem juuakse rohkem baijiut ja lõuna pool õlut (bijiao).
Kui satud pidulikumale õhtusöögile siis põhireegel on see, et alkoholiklaasi puudutakse ainult toosti peale, toidu kõrvale juuakse teed või (sooja) vett.
Esimene valik, mis sa teha saad, on valida jook. Järgnevale mõeldes: mida lahjem seda parem, kuid alati ei anta seda võimalust. Alkoholi mitte joomine on solvang.
Teine valik on klaas: mida väiksem, seda parem, aga alati ei anta ka seda võimalust. Ainuke, mida enda päästmiseks teha, on kaubelda, mitme toostiga suur klaas (ca 150 ml) tühjaks juuakse. Parim võimalik tulemus on 6.
Edasine näeb välja nii (Shandongi provintsi näitel, kuid on üldistatav):
Aukülaline istub peoperemehe kõrval tema paremal käel, mõlemad näoga väljapääsu poole.
Peoperemehel on 3 või 6 esimese toosti õigus. Kõik, keda toostis mainitakse, joovad. No ja külasisi tervitatakse nende kõigiga mingil moel. Kui tervituseks kõlab “kambei”, siis põhjani (või suurest klaasist esimene korralik lonks)
Siis on peoperemehe “paremal käel” 3 toosti: ikka külaliste terviseks ja ikka “kambei” , muide, peoperemees sel ajal ei võta.
Siis on aukülalisel 3 toosti ning seejärel tema “paremal käel” 1 toost, selle saab siis aukülaline vahele jätta.
JA SIIS: hakatakse joome sinasõprust kõigi laua ümber istujate vahel (eks ikka külalistega, mitte hiinlased omavahel) Nii avaneb võimalus juua IGA LAUA ümber istunud hiinlasega (ja neid võib olla vabalt 10 ja enam) KOLM KORDA , ja ikka “gambei”
Kas jõudis kohale, miks see klaaside ja jookide valik nii oluline oli alguses?
Kogu üritus kestab ca 2 tundi marulise tempoga ja sa ei tea, kes istub sinu vastas järgmisel hommikul läbirääkimistelauas. Tõenäoliselt mitte see tüüp, kes su kõrval kogu aeg gambei hüüdis ja reipalt kaasa jõi, vaid keegi neist, kes väikesest klaasist õlut limpsis…
Ööklubi kõige levinum jook on šoti viski ja just Chivas Regal. Ja joomise komme on järgmine:
4-ne seltskond, 2 paari istuvad lauda ja tellivad 1 liitrise viski ning 1 liitrise kannu, millest pool on jääkuubikuid täis. Osa viskist valatakse jääkuubikute peale, nõrgemad valavad sinna peale veel sidrunimaitselist jääteed. Kui pudel tühi, tellitakse järgmine. Ja kõik lauad on liitriseid viskipudeleid täis. Kohati oligi nii, et laua said siis, kui viski ostsid. Hind liitrisele oli alates 500 RMB, sõltus linnast ja kohast.
Kui juuakse õlut, siis väikseid pudeleid tellitakse 6 või 12 kaupa, regiooniti on ka siin erinevusi, ka õllekates oli mõistlik tellida korraga vähemalt 6 väikest (330 ml) õlut. Kohalik tellisid ikka ämriga lauda. Mingites kohalikes söögikohtades olid ka lahedad ca 2 -liitrised õlletermosed.
Ja veel: kui tahad külma jooki, siis tuleb seda ka öelda, ja kui kuuma kohvi, siis tuleb ka seda öelda.
Üldreeglina: mida põhja poole, seda rohkem ja kangemaid jooke juuakse. Ja joomist Hiinas tasub võtta tõsiselt, sest eriti rohke baiju on järgmise päeva jaoks hirmuäratav. Kui saad, ära joo, aga alati ei õnnestu…
Millegipärast arvatakse, et hiinlased “ei kanna” ja seega ka ei joo.
VÄGA VALE EELDUS.
Kannavad ja joovad ning palju.
Kõigepealt jookidest ja siis kommetest.
Enimjoodavaim jook on ilmselt õlu ning Hiina õlu on reeglina alati joodav, vahet pole, mis ta maksab. Muide, uuringud väidavad, et õlut on Hiinas pruulitud juba 9000 aasta eest… Õlu maksab hiinas 2–3 RMB (1 Rmb = 1,5 EEK) suur pudel (660 ml) , söögikohas alates 5 RMB ja ööklubis kuni 30 RMB väike (330 ml) pudel.
Mõned tuntumad brändid:
Tsingtao tuleb Qingdao linnast Kirde-Hiinast Jinani provintsist. Qingdao oli vana Saksa koloonia, sealt ka traditsioonid. Ainuke rahvusvaheliselt tuntud hiina õlu. Erinevaid õllesid, kõik head.
Yan Jing on pealinna Beijingi õlu, kerge, leevendab kuumust hästi
Pearl River nimelist humalajooki tehakse Kantonis, Guangzhous.
Lääne inimestele pakub kindlasti huvi hiina vein, ning mitte nende flower wine, vaid ikka “päris” viinamarjavein .
Viinamarja veini valmistamise algus jääb Hun-i dünastia aegadesse 200 aastat enne Kristust, tänapäevane ajalugu algab 19. saj lõpust ning päriselt aktiivne tegevus ca 30 aasta eest.
Lõviosas tuginetakse Prantsuse traditsioonile, sealt ka enamlevinud viinamarjasordid. Suuremaid regioone on kokku 8 ning neid leiab nii Usbekistani kui Himaalaja külje alt kui ka Idarannikult.
Enimlevinud brände:
Great Wall Selle labeli alt leiab väga erinevaid veine, nii punaseid kui ka valgeid, asukoht suhteliselt Beijingi lähedal Shachengi piirkonnas. Veinid pigem kerged, tasub juua vanemaid veini (nii aastast 1999) Hinnaskaala ka väga lai, poes paarikümnest RMB-st kuni tuhandeni.
Changyu Winery, asub idarannikul, Bohai Bay regioonis Yantai's, mis muide asub samal laiuskraadil Bordeaux-ga. Väga head veinid, endale meeldisid punased.
Dragon Seal on samuti üks suurematest tootjatest, kes lisaks tavaveinile toodab klassikalise shampanja meetodiga vahuveine.
Ise sai käidud Qingdao lähedal Huadong Winery's Väga maaliline koht ookeani ääres mäe küljel, välja ehitatud klassikaline „prantsuse mõis“ uusima tehnoloogiaga. Tasub käia, lisaks on Qingdao mõnus suvitusrajoon paljude liivarandadega ja seda ka meie suve ajal.
Suurepärased valged veinid, eriti Riesling, kuid ka punastele oleks patt midagi ette heita. Hinnaskaala samuti tavatarbimise 40 RMB-st kuni 800 RMB-ni
Valgete veinide joomise Hiinas teeb keeruliseks see, et ega neid ei kiputa ette jahutatama, sest hiinlane sööb ja joob kõike enam-vähem kehatemperatuuril.
Kangetest jookidest on peategija baiju (häälda: baidziu) , mis on riisipõhine destillaat ja 56 kraadi kange. Valdav enamus parimatest ja kallimatest jookidest tuleb Chengdu lähistelt Sichuani provintsist. Maitse: puskar mis puskar. Aga kuna seda juuakse toatemperatuuril siis minu enda kirjelduse kohaselt lõhnab ja maitseb nagu mädanema läinud nõudepesulapp.
Hind poole liitri eest 8 RMB kuni mitu tuhat. No ei oska öelda, kas see väga kallis jook oma hinda väärt on, isikliku arvamuse kohaselt ei aita kõrge hind teda joodavamaks teha. Kalleimad ja tuntuimad margid Wuliyangie, Mao Tai, Gaoliang Jiu, Erguotou
Lisaks on tõeline tegija ka šoti viskidest Chivas Regal, kohalikus kõnepruugis eesti keele hääldusvastena Tšõvašõ. See on viski sünonüüm ja kohaliku yuppie-rahva meelisjook ööklubides miksituna jääteega.
Hiina joogikombed
Alustuseks: põhja pool, kus külmem juuakse rohkem baijiut ja lõuna pool õlut (bijiao).
Kui satud pidulikumale õhtusöögile siis põhireegel on see, et alkoholiklaasi puudutakse ainult toosti peale, toidu kõrvale juuakse teed või (sooja) vett.
Esimene valik, mis sa teha saad, on valida jook. Järgnevale mõeldes: mida lahjem seda parem, kuid alati ei anta seda võimalust. Alkoholi mitte joomine on solvang.
Teine valik on klaas: mida väiksem, seda parem, aga alati ei anta ka seda võimalust. Ainuke, mida enda päästmiseks teha, on kaubelda, mitme toostiga suur klaas (ca 150 ml) tühjaks juuakse. Parim võimalik tulemus on 6.
Edasine näeb välja nii (Shandongi provintsi näitel, kuid on üldistatav):
Aukülaline istub peoperemehe kõrval tema paremal käel, mõlemad näoga väljapääsu poole.
Peoperemehel on 3 või 6 esimese toosti õigus. Kõik, keda toostis mainitakse, joovad. No ja külasisi tervitatakse nende kõigiga mingil moel. Kui tervituseks kõlab “kambei”, siis põhjani (või suurest klaasist esimene korralik lonks)
Siis on peoperemehe “paremal käel” 3 toosti: ikka külaliste terviseks ja ikka “kambei” , muide, peoperemees sel ajal ei võta.
Siis on aukülalisel 3 toosti ning seejärel tema “paremal käel” 1 toost, selle saab siis aukülaline vahele jätta.
JA SIIS: hakatakse joome sinasõprust kõigi laua ümber istujate vahel (eks ikka külalistega, mitte hiinlased omavahel) Nii avaneb võimalus juua IGA LAUA ümber istunud hiinlasega (ja neid võib olla vabalt 10 ja enam) KOLM KORDA , ja ikka “gambei”
Kas jõudis kohale, miks see klaaside ja jookide valik nii oluline oli alguses?
Kogu üritus kestab ca 2 tundi marulise tempoga ja sa ei tea, kes istub sinu vastas järgmisel hommikul läbirääkimistelauas. Tõenäoliselt mitte see tüüp, kes su kõrval kogu aeg gambei hüüdis ja reipalt kaasa jõi, vaid keegi neist, kes väikesest klaasist õlut limpsis…
Ööklubi kõige levinum jook on šoti viski ja just Chivas Regal. Ja joomise komme on järgmine:
4-ne seltskond, 2 paari istuvad lauda ja tellivad 1 liitrise viski ning 1 liitrise kannu, millest pool on jääkuubikuid täis. Osa viskist valatakse jääkuubikute peale, nõrgemad valavad sinna peale veel sidrunimaitselist jääteed. Kui pudel tühi, tellitakse järgmine. Ja kõik lauad on liitriseid viskipudeleid täis. Kohati oligi nii, et laua said siis, kui viski ostsid. Hind liitrisele oli alates 500 RMB, sõltus linnast ja kohast.
Kui juuakse õlut, siis väikseid pudeleid tellitakse 6 või 12 kaupa, regiooniti on ka siin erinevusi, ka õllekates oli mõistlik tellida korraga vähemalt 6 väikest (330 ml) õlut. Kohalik tellisid ikka ämriga lauda. Mingites kohalikes söögikohtades olid ka lahedad ca 2 -liitrised õlletermosed.
Ja veel: kui tahad külma jooki, siis tuleb seda ka öelda, ja kui kuuma kohvi, siis tuleb ka seda öelda.
Üldreeglina: mida põhja poole, seda rohkem ja kangemaid jooke juuakse. Ja joomist Hiinas tasub võtta tõsiselt, sest eriti rohke baiju on järgmise päeva jaoks hirmuäratav. Kui saad, ära joo, aga alati ei õnnestu…
Thursday, March 25, 2010
Tai-Cambodia reis, 3. osa
Esmaspäev, 15.märts
Algab see reisi osa, mille kohta väga palju kirjutada ei ole, sest eesmärgiks on rannapuhkus. Selleks sai välja valitud Tai suuruselt teine saar Koh Chang ehk tõlkes Elevandisaar, mis on küll aktiivne kuurortpiirkond, kuid mitte nii arenenud, kui Phuket ja Pattaya. Olulise osa moodustavad seljakotirändurid, kelle paradiisiks on Lonely Beach. Sellele rannale olime ka meie oma panuse teinud valides endale peatuspaigaks selle liivarannaga osa ainukese hotelli Siam Beach Resort. Tuba oli avar, kuid kahjuks teisel korrusel, nii et otse randa astuda ei saanud ning ka maja tagant kulgeva tee müra jooksis tuppa sisse. Kuigi kurdetakse, et Lonely Beach enam eriti üksildane ei ole, siis võrreldes põhjapoole jäävate randadega on ikka küll. Meist veidi edasi algas suur seljakotirändurite ala, kus mõne kilomeetri jooksul oli hütt-hütis kinni. Konditsioneeriga hütike oli küll hotellist poole odavam, aga seda romantikat me ei soovinud. Hotell oli üsna ok, ei midagi erilist ning ehituskvaliteet jättis soovida ning ka teenindus oli veidi hooletu. Ilmselt ei suutnud hütilaagrist välja kasvanud hotell uusi standardeid nii kiiresti omaks võtta.
Merevesi oli võrratult soe ning palavus ei tapnud, kuna peesitasime rannaliiva asemel veidi kõrgemal oleva basseini veerel rannatoolidel, vaheluseks sai ennast ka veidi jahedama ja mageda veega basseinis ennast jahutada. Õhtul käisime korra seljakotirahva juures pidusöögil kuid ei jõudnud esinema pidanud reggae bandi ära oodata ning piirdusime buffet-laua ning vaba mikrofoni kasutanud tai kohaliku päritolu hipide kuulamisega. Puhkamise raske töö oli meid ära kurnanud ja läksime mõistlikul ajal tudule. MInul muidugi õnnestus ennast siiski ära kõrvetada, sest kasutasin liiga madala faktoriga päikesekreemi ning kui lisada Kambodžas tekkinud allergilise taustaga nahapõletik, siis ma oma enda nahas küll poleks tahtnud olla. Aga välja ka ei saanud. Uni ei olnud suurem asi, kahjuks, oleks tahtnud lasta ennast Schveiki ravimeetodil märgade linade vahele kitseks siduda.
Teisipäev, 16. märts
Ega me sellelgi päeval midagi mõistlikumat ei teinud kui päevitasime, sõime ja ujusime, st mina päevitasin päikesesirmi all. Õnneks vanajumal veidi hellitas ka pilvise ning vähem kuuma ilmaga. Pealelõunal rentisime rolleri ning minu suureks üllatuseks oli muidu väga ettevaatlik Thea nõus mu seljataha istuma. Ettevaatuseks oli põhjust muidugi kuhjaga, sest suured motika- või võrrikogemus mul puudub ning tänu väga mägisele maastikule olid ka teed järskude tõusude languste ning kurvidega. Sõitsime põhja poole Kai Bae rannakülla, kus Thea võttis kerge massaaži ning mina sõin samal ajal banaanipannkooki. Ja saigi taas õhtu läbi. Kuna olime hankinud kohalikku päritolu aloe vera geeli, siis see hakkas tasapisi head mõju andma, koos muude salvidega, mida omale peale määrisin. Üldse hakkas tunduma, et toimub üks pidev mökerdamina hommikust õhtuni - küll ühte kreemi enne ja teist peale päevitamist, lisaks päikesepõletuse geel ning põletiku ravimiseks hangitud kreem, Päeva jooksul sai mingi 4-6 kihti peale pandud.
Kolmapäev, 17. märts
Ennelõunane aeg kulus taas passiivsele puhkusele rannas ning pealelõunal rollerdasime ennast saare edelatipus asuvasse kalurikülla Bang Bao, millest oluline osa asuv vaiadele ehitatud kai peal. Targad raamatud väitsid, et seal asuvad väga head mereannirestoranid ning nad ei valetanud. Lõunatasime ning tagasiteele asudes märkas Thea teeääres viita, mis juhatas puhkekeskusse, kus oli hind pea poole peale alla lastud ehk siis sellele tasemele, mida oma hotelli eest maksime. Peale käänulist ning tolmuseks-auklikuks muutunud tee läbimist jõudsime väga ilusa ning lopsaka ja hooldatud aiaga Nirvana Resortini, mis koosnes kõigest 11 väikesest majakesest. Vaatasime ringi ning otsustasime oma tagasihoidliku, rahva- ning kärarohke hotelli vahetada luksuse ning üksilduse vastu. Maksime käsiraha ja plaamisime järgmisel hommikul ümber kolida.
Õhtuks olime broneerinud endale kokakursuse, sest ammune plaan oli omandada õiged võtted Tai roogade valmistamisel. Olime omavahel kokku leppinud, et tunniplaanis saavad olema Tom Yum, punane curry ning kana-india pähkli stir-fry. Tegemist oli sisuliselt privaat-tunniga, sest juhendaja oli ainult meie päralt. Algatuseks tegime valmis curry pasta, mille retsepti ma siinkohal ära tooma ei hakkagi, sest tooraineid pole niikuinii Eestist saada. Igaks juhuks tegime üsna pehme maitsega curry ning hiljem selgus, et oleks võinud tšillisid ikka veidi julgemalt sisse loopida. Kogu selle ürituse finaaliks sõime oma tehtud toidud ära ning tuleb tunnistada,
Neljapäev, 18. märts.
Panimegi oma kompsud kokku, Thea sõitis taksoga ees ning mina motorolleriga järgi. Maanteeäärest majutuskohani tegin 2 reisi, ühega viisin suure kohvri ning teisega Thea ja väikese kohvri. Kuigi majakesed on otse mere ääres ning mõni neist peaaegu ka meres, ei ole tegemist supelrannaga. Nii veetsime hommikupooliku oma basseinides - kompleksi territooriumil oli nii mereveega kui ka mageda veega bassein, neist viimane veel üsna eraldatud kohas kõrgemal mäe küljel. Õhtustasime tervelt praetud kalaga kaipealses restoranis ning toit oli taas super. Kuna majake oli erakordselt mõnus ning lõpuks ometi oli ka pehme voodi, siis nautisime neid ning läksime üsna vara magama. Puhkamine ikka kohe on raske töö.
Reede, 19. märts.
Tegemist oli meie viimase rannapäevaga ning võtsimegi viimast, et endale ikka korralik jume peale saada. Enne kui päris palavaks läks, tegime tiiru peale hotellist alanud džunglirajale, kus meile jalutas vastu ahviperekond. See, et nad mitte kodustatud pole, sai selgeks, kui pildistades julgesin mõned sammud metsa alla nende suunas teha. Isaahv tegi paar kiiret hüpet minu suunas ning paljastas ähvardavalt hambad. Kuna targem annab järele, siis taandusin kiiresti. Söömas käisime teab-juba-mitmendat korda kail asuvas restoranis. Seekord proovisime ära ka tiigerkrevetid, mis olid tõsiselt pirakad. Tõele au andes oli grillitud versioon veidi üle küpsetatud, aga see on minu maitse.
Pärastlõunal ajasime rolleri jälle kuumaks kui läksime 30 km põhja pool asuvalt suurimat ning kuumimat White Sand Beachi vaatama. Isegi pealelõunal oli seal oluliselt rohkem rahvast rannas, kui Lonely Beachil hommikupoolikul. Ju siis on Lonely Beach ikka üksildane küll, sõltub taustsüsteemist. Seni, kuni Thea teabkuimitmendat korda ennast masseerida lasi, viisin mina rollegi tagasi. Kohe täitsa kahju oli, sest olin selle riistapuuga üsna ära harjunud. Kuna meie kompleksi sees oli ka väga stiilne vee peale ehitatud paviljonis olev restoran, siis lõpetasime oma puhkuse nautimise seal. Suur ning avar kuid väga hubane ruum ning teenindajad oli meie päralt - sel õhtul seal peale meie keegi ei söönud. Kuigi kartsin, et sellises kohas, kus suurt keegi ei käi, võib toidu tase olla kahtlane, siis õnneks eksisin. Toit oli väga maitsev ning teenindus super. Vääga romantiline õhtusöök oli.
Laupäev, 20.märts
Kuna teekond Siem Reapist Koh Changile oli olnud piinarikas, siis ei tahtnud oma viimast Tai-päeva tervenisti reisimisele kulutada, pealegi oli soov veel veidi Bangkokis shopata ja ringi vaadata. Seetõttu olime tellinud omale auto, mis meid otse ühest hotellist teise viis. Nii olimegi kell pool kolm juba Bangkok Palace hotellis, mille kuulsamad ja paremad päevad jäid ilmselt 1960-ndatesse aastatesse. Kuid kuna ta oli väga hea asukoha ja mõistliku hinnaga, siis täitis oma otstarbe 100%. Skytrainiga, mis on lihtsalt estakaadiga tänavate kohale tõstetud metroo, sõitsime Chatuchaki turule, mis on ca 5 jalgpalli välja suurune ning enam kui 5000 müügipunktist pidi olema võimalik osta mida iganes. Meie ei leidnud aga midagi, lasime ennast lõpuks juhatada hoopis kõrvalasuvale toiduainete turule ning ostsime kõike vajaminevat alates sidrunheinast ja galangalijuurest kuni valmis curry-pastadeni. Viisime kraami hotelli, panin jalga pikad püksid, triiksärgi ja kinnised kingad ning läksime "UUE BANGKOKI" peale jalutama. Nimelt ei lasta seal viisakamatesse kohtadesse shortsides ja plätudes lihtsalt uksest sisse.
Loomulikult ei leidnud me ka Kagu-Aasia suurimast ja uusimast CentralWorldi kaubakeskusest mitte midagi osta ning suundusime taas ühte linna soosituimasse katuse-baari. Sel korral siis Thea Travel Channelist nähtud Sirocco baari, State Toweri 64 korrusel. Tuul oli kõva, kuid vedeleda sai mõnusates diivanites ning kokteil maitses väga hea. Selle naeratuste maa Taiga on küll selline lugu, et luksushotelli baaris 500-bahtise kokteili alla peale ja järele saab küll ohtralt naeratusi, kuid mujal 100-bahtise õlle juurde see enam ei kuulu. Ilmselt hinna sisse ei mahu lihtsalt. Märkamatult oli saanud õhtust öö ning varahommikul tuli asuda lennujaama poole teele.
Pühapäev, 21. märts
kulus tervikuna lendamisele. Õhtuks olime kodus, kus Triin-Eigo koos väikese Mihkliga olid meile katnud laua omatehtud sushiga. Väga hea oli taas kodus olla.
Algab see reisi osa, mille kohta väga palju kirjutada ei ole, sest eesmärgiks on rannapuhkus. Selleks sai välja valitud Tai suuruselt teine saar Koh Chang ehk tõlkes Elevandisaar, mis on küll aktiivne kuurortpiirkond, kuid mitte nii arenenud, kui Phuket ja Pattaya. Olulise osa moodustavad seljakotirändurid, kelle paradiisiks on Lonely Beach. Sellele rannale olime ka meie oma panuse teinud valides endale peatuspaigaks selle liivarannaga osa ainukese hotelli Siam Beach Resort. Tuba oli avar, kuid kahjuks teisel korrusel, nii et otse randa astuda ei saanud ning ka maja tagant kulgeva tee müra jooksis tuppa sisse. Kuigi kurdetakse, et Lonely Beach enam eriti üksildane ei ole, siis võrreldes põhjapoole jäävate randadega on ikka küll. Meist veidi edasi algas suur seljakotirändurite ala, kus mõne kilomeetri jooksul oli hütt-hütis kinni. Konditsioneeriga hütike oli küll hotellist poole odavam, aga seda romantikat me ei soovinud. Hotell oli üsna ok, ei midagi erilist ning ehituskvaliteet jättis soovida ning ka teenindus oli veidi hooletu. Ilmselt ei suutnud hütilaagrist välja kasvanud hotell uusi standardeid nii kiiresti omaks võtta.
Merevesi oli võrratult soe ning palavus ei tapnud, kuna peesitasime rannaliiva asemel veidi kõrgemal oleva basseini veerel rannatoolidel, vaheluseks sai ennast ka veidi jahedama ja mageda veega basseinis ennast jahutada. Õhtul käisime korra seljakotirahva juures pidusöögil kuid ei jõudnud esinema pidanud reggae bandi ära oodata ning piirdusime buffet-laua ning vaba mikrofoni kasutanud tai kohaliku päritolu hipide kuulamisega. Puhkamise raske töö oli meid ära kurnanud ja läksime mõistlikul ajal tudule. MInul muidugi õnnestus ennast siiski ära kõrvetada, sest kasutasin liiga madala faktoriga päikesekreemi ning kui lisada Kambodžas tekkinud allergilise taustaga nahapõletik, siis ma oma enda nahas küll poleks tahtnud olla. Aga välja ka ei saanud. Uni ei olnud suurem asi, kahjuks, oleks tahtnud lasta ennast Schveiki ravimeetodil märgade linade vahele kitseks siduda.
Teisipäev, 16. märts
Ega me sellelgi päeval midagi mõistlikumat ei teinud kui päevitasime, sõime ja ujusime, st mina päevitasin päikesesirmi all. Õnneks vanajumal veidi hellitas ka pilvise ning vähem kuuma ilmaga. Pealelõunal rentisime rolleri ning minu suureks üllatuseks oli muidu väga ettevaatlik Thea nõus mu seljataha istuma. Ettevaatuseks oli põhjust muidugi kuhjaga, sest suured motika- või võrrikogemus mul puudub ning tänu väga mägisele maastikule olid ka teed järskude tõusude languste ning kurvidega. Sõitsime põhja poole Kai Bae rannakülla, kus Thea võttis kerge massaaži ning mina sõin samal ajal banaanipannkooki. Ja saigi taas õhtu läbi. Kuna olime hankinud kohalikku päritolu aloe vera geeli, siis see hakkas tasapisi head mõju andma, koos muude salvidega, mida omale peale määrisin. Üldse hakkas tunduma, et toimub üks pidev mökerdamina hommikust õhtuni - küll ühte kreemi enne ja teist peale päevitamist, lisaks päikesepõletuse geel ning põletiku ravimiseks hangitud kreem, Päeva jooksul sai mingi 4-6 kihti peale pandud.
Kolmapäev, 17. märts
Ennelõunane aeg kulus taas passiivsele puhkusele rannas ning pealelõunal rollerdasime ennast saare edelatipus asuvasse kalurikülla Bang Bao, millest oluline osa asuv vaiadele ehitatud kai peal. Targad raamatud väitsid, et seal asuvad väga head mereannirestoranid ning nad ei valetanud. Lõunatasime ning tagasiteele asudes märkas Thea teeääres viita, mis juhatas puhkekeskusse, kus oli hind pea poole peale alla lastud ehk siis sellele tasemele, mida oma hotelli eest maksime. Peale käänulist ning tolmuseks-auklikuks muutunud tee läbimist jõudsime väga ilusa ning lopsaka ja hooldatud aiaga Nirvana Resortini, mis koosnes kõigest 11 väikesest majakesest. Vaatasime ringi ning otsustasime oma tagasihoidliku, rahva- ning kärarohke hotelli vahetada luksuse ning üksilduse vastu. Maksime käsiraha ja plaamisime järgmisel hommikul ümber kolida.
Õhtuks olime broneerinud endale kokakursuse, sest ammune plaan oli omandada õiged võtted Tai roogade valmistamisel. Olime omavahel kokku leppinud, et tunniplaanis saavad olema Tom Yum, punane curry ning kana-india pähkli stir-fry. Tegemist oli sisuliselt privaat-tunniga, sest juhendaja oli ainult meie päralt. Algatuseks tegime valmis curry pasta, mille retsepti ma siinkohal ära tooma ei hakkagi, sest tooraineid pole niikuinii Eestist saada. Igaks juhuks tegime üsna pehme maitsega curry ning hiljem selgus, et oleks võinud tšillisid ikka veidi julgemalt sisse loopida. Kogu selle ürituse finaaliks sõime oma tehtud toidud ära ning tuleb tunnistada,
Neljapäev, 18. märts.
Panimegi oma kompsud kokku, Thea sõitis taksoga ees ning mina motorolleriga järgi. Maanteeäärest majutuskohani tegin 2 reisi, ühega viisin suure kohvri ning teisega Thea ja väikese kohvri. Kuigi majakesed on otse mere ääres ning mõni neist peaaegu ka meres, ei ole tegemist supelrannaga. Nii veetsime hommikupooliku oma basseinides - kompleksi territooriumil oli nii mereveega kui ka mageda veega bassein, neist viimane veel üsna eraldatud kohas kõrgemal mäe küljel. Õhtustasime tervelt praetud kalaga kaipealses restoranis ning toit oli taas super. Kuna majake oli erakordselt mõnus ning lõpuks ometi oli ka pehme voodi, siis nautisime neid ning läksime üsna vara magama. Puhkamine ikka kohe on raske töö.
Reede, 19. märts.
Tegemist oli meie viimase rannapäevaga ning võtsimegi viimast, et endale ikka korralik jume peale saada. Enne kui päris palavaks läks, tegime tiiru peale hotellist alanud džunglirajale, kus meile jalutas vastu ahviperekond. See, et nad mitte kodustatud pole, sai selgeks, kui pildistades julgesin mõned sammud metsa alla nende suunas teha. Isaahv tegi paar kiiret hüpet minu suunas ning paljastas ähvardavalt hambad. Kuna targem annab järele, siis taandusin kiiresti. Söömas käisime teab-juba-mitmendat korda kail asuvas restoranis. Seekord proovisime ära ka tiigerkrevetid, mis olid tõsiselt pirakad. Tõele au andes oli grillitud versioon veidi üle küpsetatud, aga see on minu maitse.
Pärastlõunal ajasime rolleri jälle kuumaks kui läksime 30 km põhja pool asuvalt suurimat ning kuumimat White Sand Beachi vaatama. Isegi pealelõunal oli seal oluliselt rohkem rahvast rannas, kui Lonely Beachil hommikupoolikul. Ju siis on Lonely Beach ikka üksildane küll, sõltub taustsüsteemist. Seni, kuni Thea teabkuimitmendat korda ennast masseerida lasi, viisin mina rollegi tagasi. Kohe täitsa kahju oli, sest olin selle riistapuuga üsna ära harjunud. Kuna meie kompleksi sees oli ka väga stiilne vee peale ehitatud paviljonis olev restoran, siis lõpetasime oma puhkuse nautimise seal. Suur ning avar kuid väga hubane ruum ning teenindajad oli meie päralt - sel õhtul seal peale meie keegi ei söönud. Kuigi kartsin, et sellises kohas, kus suurt keegi ei käi, võib toidu tase olla kahtlane, siis õnneks eksisin. Toit oli väga maitsev ning teenindus super. Vääga romantiline õhtusöök oli.
Laupäev, 20.märts
Kuna teekond Siem Reapist Koh Changile oli olnud piinarikas, siis ei tahtnud oma viimast Tai-päeva tervenisti reisimisele kulutada, pealegi oli soov veel veidi Bangkokis shopata ja ringi vaadata. Seetõttu olime tellinud omale auto, mis meid otse ühest hotellist teise viis. Nii olimegi kell pool kolm juba Bangkok Palace hotellis, mille kuulsamad ja paremad päevad jäid ilmselt 1960-ndatesse aastatesse. Kuid kuna ta oli väga hea asukoha ja mõistliku hinnaga, siis täitis oma otstarbe 100%. Skytrainiga, mis on lihtsalt estakaadiga tänavate kohale tõstetud metroo, sõitsime Chatuchaki turule, mis on ca 5 jalgpalli välja suurune ning enam kui 5000 müügipunktist pidi olema võimalik osta mida iganes. Meie ei leidnud aga midagi, lasime ennast lõpuks juhatada hoopis kõrvalasuvale toiduainete turule ning ostsime kõike vajaminevat alates sidrunheinast ja galangalijuurest kuni valmis curry-pastadeni. Viisime kraami hotelli, panin jalga pikad püksid, triiksärgi ja kinnised kingad ning läksime "UUE BANGKOKI" peale jalutama. Nimelt ei lasta seal viisakamatesse kohtadesse shortsides ja plätudes lihtsalt uksest sisse.
Loomulikult ei leidnud me ka Kagu-Aasia suurimast ja uusimast CentralWorldi kaubakeskusest mitte midagi osta ning suundusime taas ühte linna soosituimasse katuse-baari. Sel korral siis Thea Travel Channelist nähtud Sirocco baari, State Toweri 64 korrusel. Tuul oli kõva, kuid vedeleda sai mõnusates diivanites ning kokteil maitses väga hea. Selle naeratuste maa Taiga on küll selline lugu, et luksushotelli baaris 500-bahtise kokteili alla peale ja järele saab küll ohtralt naeratusi, kuid mujal 100-bahtise õlle juurde see enam ei kuulu. Ilmselt hinna sisse ei mahu lihtsalt. Märkamatult oli saanud õhtust öö ning varahommikul tuli asuda lennujaama poole teele.
Pühapäev, 21. märts
kulus tervikuna lendamisele. Õhtuks olime kodus, kus Triin-Eigo koos väikese Mihkliga olid meile katnud laua omatehtud sushiga. Väga hea oli taas kodus olla.
Friday, March 19, 2010
Thai-Cambodia, osa 2
Reede, 12. märts
Seekord siis äratus kell 5 hommikul, et 5.20 sõita tuktukiga vaatama päikesetõusu Angkor Wati juures. Hinnainfoks niipalju, et 1-päevane sissepääs templite alale maksab 20 USD ja 3-päevane 40 USD inimene ja tuktuk terveks päevaks ka 20 USD. Näha oli veel nii grupituriste (loe: jaapanlasi) bussidega ning seljakotirändureid jalgratastega.
Lisaks meile oli kohale tulnud veel ca tuhatkond inimest, seega polnud tegemist just eriti romantilise käsi-käes üritusega, vaid pigem sooviga maaliline pilt võimalikult loomutruult pildile jäädvustada. Aga ei saa ka eeldada, et jumalast ja inimestest muidu mahajäetud paigas ühe maailmaime juures saaks seda rahus üksi imetleda.
Angkor Wat’i tempel on maailma suurim sakraalehitis, mis rajati aastatel 1112-1152 Vishnu auks, kellega tolleaegne Khmeri riigi juht Suryavarman II ennast samastas. Väidetavalt on tegemist ühtlasi ka viimase matusepaigaga, milleks ta ka ilmselt ehitati, sest eripärasena on see suunatud lääne suunas, mida ajalooliselt seostatakse surmaga. Ehk siis ei midagi uut päikese all, kui meenutada kasvõi püramiide. Vahe vaid selles, et tegemist oli ka aktiivselt tegutsenud templiga.
Ehitis on tõesti võimas ning kaetud sadade meetrite ulatuses bareljeefidega ning lugematu hulga skulptuuridega. Kõigist teistest kümnetest templitest on Angkor Wat kõige paremini säilinud.
Oli mis oli, aga päikesetõus oli tõeliselt ilus ning valguse saabumise ja päikese templi kohale kerkimise vahel käisime seda ka seestpoolt uudistamas. Tõelisel ajaloo- ning arhitektuurihuviliselt jätkuks seal tegevust kindlasti päevadeks. Meie sõitsime aga tagasi hotelli, et nautida hommikusööki.
Pikka puhkust ei võtnud, sest ees ootas Siem Reapi suurim rajatis, peale Angkor Wati rajatud linn Angkor Tom, mille südames asus temple Bayon. Omal ajal (12. saj.) olevat Angkor Tomi 8 m kõrguse ja 13 km pikkuse linnamüüri sees elanud 70 000 inimest, mis on võrreldav mistahes Euroopa suurlinnaga sel ajajärgul ning linna ümbritsevatel aladel ca 1 miljon. Siinsete linnamüüride ja templite vahel on seigelnud nii Indiana Jones kui Lara Croft (Tomb Rider) Tänaseks päevaks ei ole alles puidust tsiviilehitisi, vaid ainult templid, sest kivi kui ehitusmaterjal oli jäetud jumalatele. Linna südames olev Bayoni tempel on keerukas ning väljast ei avalda eriliselt mingit muljet. Müstika tekib siis, kui oled turninud kolmandale tasemele ning iidsed kivist tahutud jumalate näod su kõrval seisavad.
Peale rida võiksemaid templeid ning muid rajatisi jõudsime põnevaima templini – Ta Prohm. See on ehitis, mille džungel nii üle võttis, et tänaseks 300-400 aastased puud on sõna otseses mõttes müüridest läbi kasvanud. Ühtlasi on just see tempel meenutuseks, millisena peale 14. sajandil pooleks tuhandeks aastaks tühjaks jäänud linna 19. sajandi alguses üks prantslasest ajaloohuviline selle esimese läänlasena leidis, ülejäänud on džunglist vabastatud ja puhtaks raiutud. Väidetavalt sai khmeride võimsale suurriigile saatuslikuks just Angkor Tomi ja Angkor Wati hiiglaslike ehitiste rajamine, mis maksudega ning tööjõu arutu kasutamisega riigi tühjaks kurnas nii, et see enam taide vallutusretkedele vastu ei suutnud seista.
Tegelikult on siin mõtlemise koht, sest mu hea tuttav Hong-Kongi tunnustatud majandusteadlane prof. Leslie Young väitis kord, et pilvelõhkujate ehitamine näitab küll riigi käesoleva hetke majanduslikku jõukust ja edukust, kuid on sellisena ebaratsionaalne ja viib hävinguni. Näiteks Petronas Tower Malaisias Kuala Lumpuris valmsi enne Aasia krahhi ning riik pole toibunud senini, Tokyo kesklinn ning Jaapani aastakümneid kestnud majandusseisak või Manhattan New Yorgis jne. Tea, kas maailma kõrgeima hoone rajamine Dubais, mille ehitamine juba finantspõhjustel praegu venis ning suur osa on sellest väidetavalt tehnilistel põhjustel külastajatele suletud, näitab naftariikide õitsengu lõpu algust või kuidas peaks suhtume Shanghais Pudongi piirkonda kolme maailma viie kõrgeima hoone sekka kuuluva torni rajamisi, neist üks valmis eelmisel aastal ning üks ja Hiina kõrgeim on valmimisel? Õnneks piirdusime Tallinnas Radisson SAS-i ja SEB-ga ning ülejäänud kümned jäid ehitamata ning loodetavasti pandi pikemaks ajaks kalevi alla. Samas on ka Eestis näha soovi rahva rahaga oma enda nime arhitektuuriliselt jäädvustada, kui vaid nimetada KUMU, kontserdimajade seeriat ning ülikoolide suuri õppekorpusi, mille ehituse projekteerimisel oli teada, et seoses demograafilise situatsiooniga jäävad need varsti tühjaks?
Vahepeal tuli teha lõunapaus, sest ilm muutus lämmatavalt palavaks ning kõht vajas täis- ja aju tühjakslaadimist. Proovisime khmeri suppe kanaga- mina teravat kookosesuppi ning thea ananassisuppi. Kookosesupp oli Tai Thom Kha Gai analoog ning ananassisupp oli hapu-soolakas klaari leemega ning mõlemad sisaldasid ohtralt sidrunirohut, laimilehti ja galangalit. Hea mõte on sealmaal pakkuda supi kõrvale aurutatud riisi – nii sai kõhu täitsa täis. Tegime väikse päevaune, vedelesime basseini ääres päikest võttes ning ootasime, kuni kuumus järgi annab.
Päikesetõusu vaatlemisega alanud päev tuli ju päikeseloojanguga lõpetada. Selleks siirdusime tuktukiga ning ronisime koos sadade teistega mäe ning Pre Rupi templi otsa. Vaade avanes riisipõldudele ja hiilgaslikule Ida –Bareyle, mis kujutab endast hiiglaslikku, 7 km pikk ja 1,7 km lai veereservuuari, mis rajati teise aastatuhande alguses. Tänaseks on Ida-Baray veest tühi, kuid tema sõsar läänes suuremas osas vett täis. Mõlemad veehoidlad on täpsed ristkülikud, kuidas nii suuri objekte omal ajal ehitati, jääb arusaamatuks. Päike suvatses veekogu asemel loojuda oluliselt kõrgemal taevas hõljunud pilvede taha, seega suur ilu jäi ära. Ausalt olles sai aasataid Lasnamäe nõlval 12. Korrusel elades sadu kordi nauditud päikese loojumist Tallinna lahte ja üldse meenutas üritus kunagist Peipsi-äärse suve vabaõhukino.
Sellega ei olnud päev siiski läbi, sest tutvuda tuli ka ööeluga. Siem Reapi külastav seltskond on tavapärasest kuurorditajatest oluliselt elavam ning väga kirju – alates hilisteismelistest skandinaavia seljakotirändajatest kuni hallipäiste prantsuse paarideni ja suurte jaapani gruppideni. Peale viimaste, kes ilmselt asustavad kalleid hotelle ning püsivad selle piires, koguneb ülejäänud seltskond kesklinna The Bar Streetile ning selle paralleelile The Alley. Isegi ei tea, mis nendetänavate kohalik nimi võiks olla. The Alley on põhiliselt sisustatud restoranidega ning The Bar Street loomulikult baaridega. Algatuseks proovisime siiski ära toored kevadrullid, mis kujutaski endast tooresse riisitaignasse mässitud värske kurgi, rohelise sibula, klaasnuudlite jms kevadrulle, dipikastmeks kõrvale äädikapõhine tšilliga kaste. Huvitav toit, aga elamust endast ei kujutanud. Pearoaks sai söödud khmeri loomaliha curry, mis oli ok, aga ka ei midagi erilist, täiesti võimalik, et lihtsalt turistidele orienteeritud köök ja kogu lugu. See-eest kutsus meid tollesse söögikohta soravat inglise keelt rääkinud väga särav kambodžia neiu, kes kuuldes meie Euroopa päritolust kirjeldas, kuidas ta just jõulude ajal Euroopas käis – Saksamaa, Austria, Tšehhi ja Slovakkia ning järgmisel aastal plaaanim käia Schweitsis ja Itaalias jne. Vägev lugu, arvestades kui vaese maaga on tegemist. The Bar streetil hakkas mängima live-band, eeslauljaks filipiinlanna, üks kitarristidest oli sama päritolu ning ülejäänud band olid valged. Igatahes oli tegemist väga hea ansambliga, mis mängis popi standardeid. Loomuliikult tekkis tänaval ümber bändi palju inimesi, kes siis endale kõrvalolevast baarist jooke tellis, milleks oli ka baarilett otse tänavale toodud. Kui pidu oli täie hoo üles saanud, siis väsis Thea ära ning me läksime minu proteerimisest hoolimata koju magama. Tegelikult oli pikk päev seljataga ka.
Laupäev, 13. märts
Võtsime endale hommiku ning ärkasime alles pool kaheksa, et jõuaks välja puhata, kuid samas enne suurt palavat sõita lähedalasuva Kagu-Aasia suurima järve Tonle Sapi peal ujuvat küla vaatama. See ujuv küla sõna otseses mõttes ujub, sest kõik majad (loe: hurtsikud) on ehitatud vaatidele ning sõltuvalt aasta-ajast ja järve veetasemest on küla kaugus Siem Reapist 7-15 km. Kui arvasin eest leidvat külatänavat-kanalit ning selle ääres maju, siis pidin pettuma – tegemist oli omamoodi haja-asustusega peaaegu nagu Eesti küla, kus iga maja hõljus oma kohas ning korrastatust nende vahel polnud. Üllatus oli ka see, et asukad olid kõik vietnamlased, ka hõljuk-kool järvel oli vietnamikeelne. Ei tea, mis neid sinna ajas, kas taganeti omal ajal Vietnami kodusõja ajal lõunapoole tunginud punaste eest või on seal mingi muu tagamaa.
Elatutakse turistidest ja kalaküügist – näiteks on turistide kohaletoomist pakkuvad külamehed otsustanud, et üks sõit maksab 10 USD inimese kohta ja punkt. Ei mingit kauplemist ega hinna allalöömist. Kõlab kartelliikokkuleppena, aga on kommuunikokkulepe. Turistidele näidatakse alumiiniumvannidega ringi mõlavaid ning ussidega mängivaid lapsukesi, kes siis kõik raha küsivad. Ka siis, kui kaamerat väljagi ei võta. No ja raha küsivad ka need, kes selle saamiseks mitte midagi ei tee, no nii igaks juhuks, et äkki näkkab.
Lõunatasime juba traditsiooniliselt hotellis, mille köök oli tõesti hea ning kvaliteetne. Mina proovisin hapukat khmeri salatit loomalihaga ning Thea piirdus praetud riisiga. Salat oli maitsev, kuid ootuspärane, sarnanedes minu arvates Põhja-Thai köögiga, niipalju kui ma kohal käimata sellest tean. Ehk siis koosnes kurgist-tomatist,peenekshakitud sidrunheinast-tšillist ja laimimahla-kalakastme kastmest. Väga väga maitsev oli, nagu ka Thea riis. Ah jaa, salati kõrvale pakuti ka riisi, mis oli sama hea hea mõte kui supi puhul. Siis muidugi kerge ujumine-päevitamine ning läksime päevavalges Siem Reapi vaatama.
Linna läbib jõgi ning selle äärne on hästi korrastatud ning ilus. Tee peale jäi ka kuninglik häärber ning kuninglikud aiad, mis kujutas endast lihtsalt kena parki. Residentsi on kuningal seal hädasti vaja, sest kord aastas pidi ta mingil tähtpäeval Angkoris käima. Väikeses restoranis „Butterfly Garden“ pidi pesitsema tuhatkond liblikat, kuid meie väikese vahepeatuse ajal suutsime seal näha vaid mõnda, kuid see eest ilusat isendit. Ei tea, kus ülejäänud olla võisid, sest ära lennata nad kogu aeda katva tiheda võrgu tõttu poleks saanud.
Õhtu veetsime khmeri traditsioonide seltsis – õhtusöögiks valisime traditsioonilise khmeri grilli, mis on huvitav segu korealaste bulgogist ning hiinlaste hot-potist. Malmist sütega pott asetatakse laua keskel olevasse auku, selle peale asetatakse „alumiiniumist tagurpidi sõel“, mille äärtes on sügavam renn. Idee seineb selles, et renni valatakse vesi, millesse pannaks küpsema lõigutud juurviljad ning roheline, mis ühtlasi tekitavad veest puljongi ning kõrgemal aukudega osal küpsetatakse lihaviilakaid. Meie valik oli peakoka assortii, mis koosnes kana- looma-, mao- ning krokodilli lihast, lisandiks erinevad dipikastmed. Kana –ja loomaliha olid nii, nagu ikka, siis põnevamad olid madu ja krokodill. Madu olen varem Hiinaski söönud ning samamoodi sitke oli ta ka siin, aga krokodill oli aga pehme ja hõrk. Selleks ajaks, kui liha küps oli ka köögivili ja roheline pehme ja see maitses peaaegu nagu hot-pot Guangzhous Hiinas.
Khmeri teemat jätkasime Tempel Clubis, kus esimese korruse lärmakate lääne hittide asemele pakutakse teisel korrusel igal õhtul tasuta klassikalist khmeri tantsu koos elusate muusikutega. Angkori taasavastamine turistide poolt on andnud tõuke ka rahvamuusika ja kunsti elustamisele, mis Pol Pothi aja punaste khmeride režiimi valitsemise ajal maha niideti. Meenutuseks, et 70-ndale alguses jõudis vähem kui 20 aastat prantslaste kolonisatsioonist vaba olnud Cambodiasse Hiinast alguse saanud ning läbi Vietnami rullunud punane laine. 20 aasta jooksul kuni 90-ndate alguseni tapeti, piinati või näljutati surnuks pea iga kolmas elanik ning eelisjärjekorras oli maa eliit- seda nii kultuuriline, usuline kui ka majanduslik. Korrati Mao Zedungi kultuurirevolutsiooni, ainult et kordades põhjalikumalt. Kuna USA oli Vietnamis peksa saanud ning NL ei olnud punasesse Cambodiasse sekkumisest huvitatud, siis lasi maailm vennatapul rahumeeli toimuda, enne kui alles 1992 aastal ÜRO sekkus ning tagasi toodi kunagine prints, kelle abiga rahu majja saadi. Jäljed on kohutavad – kogu maa on täis sandistatud ja invaliidistatud inimesi ning giid soovitas ka kõige tugevama ootamatu „häda“ rahuldamiseks käigurajalt mitte kõrvale astuda - ka ebamugavas poosis nähtud/pildistatud saamine ei pääse ligilähedalegi maamiinile astumise tagajärgedele. Aga tants noorte esituses oli tõeliselt ilus ja elamuslik.
Khmeri õhtut jätkasime järgmise tunni jooksul lahus – Thea läks võtma kohalikku massaaži ning mina mekkisin Mekongi viskit colaga baaris, mil andekas nimi : „Angkor What?“ (Meenutuseks, põhitempel ja turismimagnet kannab nime Angkor Wat) . Resümee kogemusest oli meil sarnane – käis kah ja odav oli. Massaaž maksis 10 USD ja kokteil 1 USD. Tõmbasime otsad kokku ning läksime hotelli kohvreid pakkima - Cambodia osa reisist sai läbi.
Pühapäev, 14. märts.
Äratus taas kell pool seitse, hommikusöök basseini kõrval ning aeg oligi maksta arve ja jääda ootama, millal meile järgi tullakse. Tegelikult oli veits kahju sellest hotelliist lahkuda, sest see oli tõeliselt mõnus hotell koos superteenindusega, kus teadmine, mida peab tegema oli ühendatud sooviga teha seda südamest ja hästi.
Olime tellinud läbi hotelli kohalikust reisibüroost transfeeri (17 USD/inimene) otse Koh Changile, sest ühiskondliku transpordi puhul oleks tulnud ca 5 korda sõidukit vahetada ning keelt oskamata on see piisavalt mage. Vähemalt nii me arvasime.
Buss pidi väljuma kell 8, umbes 8.45 tuli meile bussi asemel tuktuk, mis viis meid kõrvalasuvasse bensiinijaama kui kogunemispunkti. Oodanud seal oma poolt tundi, saime teada, et kuna soovijaid oli rohkem kui bussi mahtus, siis pandi meid 4 kaupa taksodesse ja saadeti piiri poole. Saatuse tahtel sattusime samasse autosse, millega olime piirilt Siem Reapi sõitnud. Lisaks olid veel soome neiu koos hispaanlannaga. Kõik läks libedasti kuni selle hetkeni, mil Tai poolele jõudsime ehk siis 1,5 tundi taksosõitu, ümberistumine bussijaamas piiiripunkti viivale bussile ja läbisime alla tunni ka 2 piiripunkti. Siis jäime ootama koos hulga rahvaga, kellest suurem osa pidi minema Bangkoki , ca pooleks tunniks õue kuuma kätte seisma. Kuna läksin õiendama, siis ilmselt seetõttu pandi meid ka esimese saabunud väikebussi peale, mis viis meid mõned kilomeetrid eemal asuvasse välikohvikusse. Pean taas meenutama, et oli keskpäev ning temperatuur ka varjus ca 38 kraadi ning lisaks väga niiske. Õnneks sai seal süüa ning külma õlut. Tasapisi hakkas busshaaval saabuma ka saatusekaaslasi, aga ei ühtegi asjapulka. Lootust andis kohviku kõrval parkinud väikebuss, millel kiri „Koh Chang, Cambodia“. Alles kell 15.00 läks lahti sõiduks, kusjuures üks meie kohver seoti katusele ning mina mahutasin ennast istmele, mille jaoks olin selgelt liiga suur. Kuigi bussis oli ka konditsioneer, siis ilmselt seetõttu, et kuumaverelisel bussijuhil oli ees istudes kergelt jahe, ta seda eriti peale ei keeranud. Seetõttu oli bussis ikkagi väga lämbe ja palav. 2,5 tunnise sõidu järel tehti veerandtunnine tanklapeatus, mille järel bussijuht „lasi jala sirgeks“ ning eelnenud 90 km/h asemel arendas 60 km/h. Kohale jõudes sai selgeks ka põhjus – nimelt oli vaja ära lasta kella 18-ne praam, et jääks kohapealsel reisibürool tunnike aega meile majutust, ekskursioone jms müüa. Samas bussis olnud poolakatest paar oli üsna nördinud, sest olid oma 3-nädalase Laos-Cambodia-Vitenam tuuri sees olid jätnud Taimaale ja Koh Chabgile 2,5 päeva, millest pool oli meeletu molutamisega kaotatud. Lõppude lõpuks oli kell õhtul kell 20.45 kui lõpuks oma hotelli jõudsime. Sellega olime kulutanud reisimisele 12 tundi, sellest reaalset sõiduaega 6 tundi + 1 tund piiril. Mingit otsest pettust neil nn scam-bussidel
tuvastanud, kuid täiesti kohutav ajaraiskamine käib küll. Siam Beach Resort hotellina ootusi ei ületanud, kuid alla ka ei jäänud. Igatahes uni tuli peale neid väntsutusi ja õhtusöögiks nauditud curry-sid kiiresti.
Seekord siis äratus kell 5 hommikul, et 5.20 sõita tuktukiga vaatama päikesetõusu Angkor Wati juures. Hinnainfoks niipalju, et 1-päevane sissepääs templite alale maksab 20 USD ja 3-päevane 40 USD inimene ja tuktuk terveks päevaks ka 20 USD. Näha oli veel nii grupituriste (loe: jaapanlasi) bussidega ning seljakotirändureid jalgratastega.
Lisaks meile oli kohale tulnud veel ca tuhatkond inimest, seega polnud tegemist just eriti romantilise käsi-käes üritusega, vaid pigem sooviga maaliline pilt võimalikult loomutruult pildile jäädvustada. Aga ei saa ka eeldada, et jumalast ja inimestest muidu mahajäetud paigas ühe maailmaime juures saaks seda rahus üksi imetleda.
Angkor Wat’i tempel on maailma suurim sakraalehitis, mis rajati aastatel 1112-1152 Vishnu auks, kellega tolleaegne Khmeri riigi juht Suryavarman II ennast samastas. Väidetavalt on tegemist ühtlasi ka viimase matusepaigaga, milleks ta ka ilmselt ehitati, sest eripärasena on see suunatud lääne suunas, mida ajalooliselt seostatakse surmaga. Ehk siis ei midagi uut päikese all, kui meenutada kasvõi püramiide. Vahe vaid selles, et tegemist oli ka aktiivselt tegutsenud templiga.
Ehitis on tõesti võimas ning kaetud sadade meetrite ulatuses bareljeefidega ning lugematu hulga skulptuuridega. Kõigist teistest kümnetest templitest on Angkor Wat kõige paremini säilinud.
Oli mis oli, aga päikesetõus oli tõeliselt ilus ning valguse saabumise ja päikese templi kohale kerkimise vahel käisime seda ka seestpoolt uudistamas. Tõelisel ajaloo- ning arhitektuurihuviliselt jätkuks seal tegevust kindlasti päevadeks. Meie sõitsime aga tagasi hotelli, et nautida hommikusööki.
Pikka puhkust ei võtnud, sest ees ootas Siem Reapi suurim rajatis, peale Angkor Wati rajatud linn Angkor Tom, mille südames asus temple Bayon. Omal ajal (12. saj.) olevat Angkor Tomi 8 m kõrguse ja 13 km pikkuse linnamüüri sees elanud 70 000 inimest, mis on võrreldav mistahes Euroopa suurlinnaga sel ajajärgul ning linna ümbritsevatel aladel ca 1 miljon. Siinsete linnamüüride ja templite vahel on seigelnud nii Indiana Jones kui Lara Croft (Tomb Rider) Tänaseks päevaks ei ole alles puidust tsiviilehitisi, vaid ainult templid, sest kivi kui ehitusmaterjal oli jäetud jumalatele. Linna südames olev Bayoni tempel on keerukas ning väljast ei avalda eriliselt mingit muljet. Müstika tekib siis, kui oled turninud kolmandale tasemele ning iidsed kivist tahutud jumalate näod su kõrval seisavad.
Peale rida võiksemaid templeid ning muid rajatisi jõudsime põnevaima templini – Ta Prohm. See on ehitis, mille džungel nii üle võttis, et tänaseks 300-400 aastased puud on sõna otseses mõttes müüridest läbi kasvanud. Ühtlasi on just see tempel meenutuseks, millisena peale 14. sajandil pooleks tuhandeks aastaks tühjaks jäänud linna 19. sajandi alguses üks prantslasest ajaloohuviline selle esimese läänlasena leidis, ülejäänud on džunglist vabastatud ja puhtaks raiutud. Väidetavalt sai khmeride võimsale suurriigile saatuslikuks just Angkor Tomi ja Angkor Wati hiiglaslike ehitiste rajamine, mis maksudega ning tööjõu arutu kasutamisega riigi tühjaks kurnas nii, et see enam taide vallutusretkedele vastu ei suutnud seista.
Tegelikult on siin mõtlemise koht, sest mu hea tuttav Hong-Kongi tunnustatud majandusteadlane prof. Leslie Young väitis kord, et pilvelõhkujate ehitamine näitab küll riigi käesoleva hetke majanduslikku jõukust ja edukust, kuid on sellisena ebaratsionaalne ja viib hävinguni. Näiteks Petronas Tower Malaisias Kuala Lumpuris valmsi enne Aasia krahhi ning riik pole toibunud senini, Tokyo kesklinn ning Jaapani aastakümneid kestnud majandusseisak või Manhattan New Yorgis jne. Tea, kas maailma kõrgeima hoone rajamine Dubais, mille ehitamine juba finantspõhjustel praegu venis ning suur osa on sellest väidetavalt tehnilistel põhjustel külastajatele suletud, näitab naftariikide õitsengu lõpu algust või kuidas peaks suhtume Shanghais Pudongi piirkonda kolme maailma viie kõrgeima hoone sekka kuuluva torni rajamisi, neist üks valmis eelmisel aastal ning üks ja Hiina kõrgeim on valmimisel? Õnneks piirdusime Tallinnas Radisson SAS-i ja SEB-ga ning ülejäänud kümned jäid ehitamata ning loodetavasti pandi pikemaks ajaks kalevi alla. Samas on ka Eestis näha soovi rahva rahaga oma enda nime arhitektuuriliselt jäädvustada, kui vaid nimetada KUMU, kontserdimajade seeriat ning ülikoolide suuri õppekorpusi, mille ehituse projekteerimisel oli teada, et seoses demograafilise situatsiooniga jäävad need varsti tühjaks?
Vahepeal tuli teha lõunapaus, sest ilm muutus lämmatavalt palavaks ning kõht vajas täis- ja aju tühjakslaadimist. Proovisime khmeri suppe kanaga- mina teravat kookosesuppi ning thea ananassisuppi. Kookosesupp oli Tai Thom Kha Gai analoog ning ananassisupp oli hapu-soolakas klaari leemega ning mõlemad sisaldasid ohtralt sidrunirohut, laimilehti ja galangalit. Hea mõte on sealmaal pakkuda supi kõrvale aurutatud riisi – nii sai kõhu täitsa täis. Tegime väikse päevaune, vedelesime basseini ääres päikest võttes ning ootasime, kuni kuumus järgi annab.
Päikesetõusu vaatlemisega alanud päev tuli ju päikeseloojanguga lõpetada. Selleks siirdusime tuktukiga ning ronisime koos sadade teistega mäe ning Pre Rupi templi otsa. Vaade avanes riisipõldudele ja hiilgaslikule Ida –Bareyle, mis kujutab endast hiiglaslikku, 7 km pikk ja 1,7 km lai veereservuuari, mis rajati teise aastatuhande alguses. Tänaseks on Ida-Baray veest tühi, kuid tema sõsar läänes suuremas osas vett täis. Mõlemad veehoidlad on täpsed ristkülikud, kuidas nii suuri objekte omal ajal ehitati, jääb arusaamatuks. Päike suvatses veekogu asemel loojuda oluliselt kõrgemal taevas hõljunud pilvede taha, seega suur ilu jäi ära. Ausalt olles sai aasataid Lasnamäe nõlval 12. Korrusel elades sadu kordi nauditud päikese loojumist Tallinna lahte ja üldse meenutas üritus kunagist Peipsi-äärse suve vabaõhukino.
Sellega ei olnud päev siiski läbi, sest tutvuda tuli ka ööeluga. Siem Reapi külastav seltskond on tavapärasest kuurorditajatest oluliselt elavam ning väga kirju – alates hilisteismelistest skandinaavia seljakotirändajatest kuni hallipäiste prantsuse paarideni ja suurte jaapani gruppideni. Peale viimaste, kes ilmselt asustavad kalleid hotelle ning püsivad selle piires, koguneb ülejäänud seltskond kesklinna The Bar Streetile ning selle paralleelile The Alley. Isegi ei tea, mis nendetänavate kohalik nimi võiks olla. The Alley on põhiliselt sisustatud restoranidega ning The Bar Street loomulikult baaridega. Algatuseks proovisime siiski ära toored kevadrullid, mis kujutaski endast tooresse riisitaignasse mässitud värske kurgi, rohelise sibula, klaasnuudlite jms kevadrulle, dipikastmeks kõrvale äädikapõhine tšilliga kaste. Huvitav toit, aga elamust endast ei kujutanud. Pearoaks sai söödud khmeri loomaliha curry, mis oli ok, aga ka ei midagi erilist, täiesti võimalik, et lihtsalt turistidele orienteeritud köök ja kogu lugu. See-eest kutsus meid tollesse söögikohta soravat inglise keelt rääkinud väga särav kambodžia neiu, kes kuuldes meie Euroopa päritolust kirjeldas, kuidas ta just jõulude ajal Euroopas käis – Saksamaa, Austria, Tšehhi ja Slovakkia ning järgmisel aastal plaaanim käia Schweitsis ja Itaalias jne. Vägev lugu, arvestades kui vaese maaga on tegemist. The Bar streetil hakkas mängima live-band, eeslauljaks filipiinlanna, üks kitarristidest oli sama päritolu ning ülejäänud band olid valged. Igatahes oli tegemist väga hea ansambliga, mis mängis popi standardeid. Loomuliikult tekkis tänaval ümber bändi palju inimesi, kes siis endale kõrvalolevast baarist jooke tellis, milleks oli ka baarilett otse tänavale toodud. Kui pidu oli täie hoo üles saanud, siis väsis Thea ära ning me läksime minu proteerimisest hoolimata koju magama. Tegelikult oli pikk päev seljataga ka.
Laupäev, 13. märts
Võtsime endale hommiku ning ärkasime alles pool kaheksa, et jõuaks välja puhata, kuid samas enne suurt palavat sõita lähedalasuva Kagu-Aasia suurima järve Tonle Sapi peal ujuvat küla vaatama. See ujuv küla sõna otseses mõttes ujub, sest kõik majad (loe: hurtsikud) on ehitatud vaatidele ning sõltuvalt aasta-ajast ja järve veetasemest on küla kaugus Siem Reapist 7-15 km. Kui arvasin eest leidvat külatänavat-kanalit ning selle ääres maju, siis pidin pettuma – tegemist oli omamoodi haja-asustusega peaaegu nagu Eesti küla, kus iga maja hõljus oma kohas ning korrastatust nende vahel polnud. Üllatus oli ka see, et asukad olid kõik vietnamlased, ka hõljuk-kool järvel oli vietnamikeelne. Ei tea, mis neid sinna ajas, kas taganeti omal ajal Vietnami kodusõja ajal lõunapoole tunginud punaste eest või on seal mingi muu tagamaa.
Elatutakse turistidest ja kalaküügist – näiteks on turistide kohaletoomist pakkuvad külamehed otsustanud, et üks sõit maksab 10 USD inimese kohta ja punkt. Ei mingit kauplemist ega hinna allalöömist. Kõlab kartelliikokkuleppena, aga on kommuunikokkulepe. Turistidele näidatakse alumiiniumvannidega ringi mõlavaid ning ussidega mängivaid lapsukesi, kes siis kõik raha küsivad. Ka siis, kui kaamerat väljagi ei võta. No ja raha küsivad ka need, kes selle saamiseks mitte midagi ei tee, no nii igaks juhuks, et äkki näkkab.
Lõunatasime juba traditsiooniliselt hotellis, mille köök oli tõesti hea ning kvaliteetne. Mina proovisin hapukat khmeri salatit loomalihaga ning Thea piirdus praetud riisiga. Salat oli maitsev, kuid ootuspärane, sarnanedes minu arvates Põhja-Thai köögiga, niipalju kui ma kohal käimata sellest tean. Ehk siis koosnes kurgist-tomatist,peenekshakitud sidrunheinast-tšillist ja laimimahla-kalakastme kastmest. Väga väga maitsev oli, nagu ka Thea riis. Ah jaa, salati kõrvale pakuti ka riisi, mis oli sama hea hea mõte kui supi puhul. Siis muidugi kerge ujumine-päevitamine ning läksime päevavalges Siem Reapi vaatama.
Linna läbib jõgi ning selle äärne on hästi korrastatud ning ilus. Tee peale jäi ka kuninglik häärber ning kuninglikud aiad, mis kujutas endast lihtsalt kena parki. Residentsi on kuningal seal hädasti vaja, sest kord aastas pidi ta mingil tähtpäeval Angkoris käima. Väikeses restoranis „Butterfly Garden“ pidi pesitsema tuhatkond liblikat, kuid meie väikese vahepeatuse ajal suutsime seal näha vaid mõnda, kuid see eest ilusat isendit. Ei tea, kus ülejäänud olla võisid, sest ära lennata nad kogu aeda katva tiheda võrgu tõttu poleks saanud.
Õhtu veetsime khmeri traditsioonide seltsis – õhtusöögiks valisime traditsioonilise khmeri grilli, mis on huvitav segu korealaste bulgogist ning hiinlaste hot-potist. Malmist sütega pott asetatakse laua keskel olevasse auku, selle peale asetatakse „alumiiniumist tagurpidi sõel“, mille äärtes on sügavam renn. Idee seineb selles, et renni valatakse vesi, millesse pannaks küpsema lõigutud juurviljad ning roheline, mis ühtlasi tekitavad veest puljongi ning kõrgemal aukudega osal küpsetatakse lihaviilakaid. Meie valik oli peakoka assortii, mis koosnes kana- looma-, mao- ning krokodilli lihast, lisandiks erinevad dipikastmed. Kana –ja loomaliha olid nii, nagu ikka, siis põnevamad olid madu ja krokodill. Madu olen varem Hiinaski söönud ning samamoodi sitke oli ta ka siin, aga krokodill oli aga pehme ja hõrk. Selleks ajaks, kui liha küps oli ka köögivili ja roheline pehme ja see maitses peaaegu nagu hot-pot Guangzhous Hiinas.
Khmeri teemat jätkasime Tempel Clubis, kus esimese korruse lärmakate lääne hittide asemele pakutakse teisel korrusel igal õhtul tasuta klassikalist khmeri tantsu koos elusate muusikutega. Angkori taasavastamine turistide poolt on andnud tõuke ka rahvamuusika ja kunsti elustamisele, mis Pol Pothi aja punaste khmeride režiimi valitsemise ajal maha niideti. Meenutuseks, et 70-ndale alguses jõudis vähem kui 20 aastat prantslaste kolonisatsioonist vaba olnud Cambodiasse Hiinast alguse saanud ning läbi Vietnami rullunud punane laine. 20 aasta jooksul kuni 90-ndate alguseni tapeti, piinati või näljutati surnuks pea iga kolmas elanik ning eelisjärjekorras oli maa eliit- seda nii kultuuriline, usuline kui ka majanduslik. Korrati Mao Zedungi kultuurirevolutsiooni, ainult et kordades põhjalikumalt. Kuna USA oli Vietnamis peksa saanud ning NL ei olnud punasesse Cambodiasse sekkumisest huvitatud, siis lasi maailm vennatapul rahumeeli toimuda, enne kui alles 1992 aastal ÜRO sekkus ning tagasi toodi kunagine prints, kelle abiga rahu majja saadi. Jäljed on kohutavad – kogu maa on täis sandistatud ja invaliidistatud inimesi ning giid soovitas ka kõige tugevama ootamatu „häda“ rahuldamiseks käigurajalt mitte kõrvale astuda - ka ebamugavas poosis nähtud/pildistatud saamine ei pääse ligilähedalegi maamiinile astumise tagajärgedele. Aga tants noorte esituses oli tõeliselt ilus ja elamuslik.
Khmeri õhtut jätkasime järgmise tunni jooksul lahus – Thea läks võtma kohalikku massaaži ning mina mekkisin Mekongi viskit colaga baaris, mil andekas nimi : „Angkor What?“ (Meenutuseks, põhitempel ja turismimagnet kannab nime Angkor Wat) . Resümee kogemusest oli meil sarnane – käis kah ja odav oli. Massaaž maksis 10 USD ja kokteil 1 USD. Tõmbasime otsad kokku ning läksime hotelli kohvreid pakkima - Cambodia osa reisist sai läbi.
Pühapäev, 14. märts.
Äratus taas kell pool seitse, hommikusöök basseini kõrval ning aeg oligi maksta arve ja jääda ootama, millal meile järgi tullakse. Tegelikult oli veits kahju sellest hotelliist lahkuda, sest see oli tõeliselt mõnus hotell koos superteenindusega, kus teadmine, mida peab tegema oli ühendatud sooviga teha seda südamest ja hästi.
Olime tellinud läbi hotelli kohalikust reisibüroost transfeeri (17 USD/inimene) otse Koh Changile, sest ühiskondliku transpordi puhul oleks tulnud ca 5 korda sõidukit vahetada ning keelt oskamata on see piisavalt mage. Vähemalt nii me arvasime.
Buss pidi väljuma kell 8, umbes 8.45 tuli meile bussi asemel tuktuk, mis viis meid kõrvalasuvasse bensiinijaama kui kogunemispunkti. Oodanud seal oma poolt tundi, saime teada, et kuna soovijaid oli rohkem kui bussi mahtus, siis pandi meid 4 kaupa taksodesse ja saadeti piiri poole. Saatuse tahtel sattusime samasse autosse, millega olime piirilt Siem Reapi sõitnud. Lisaks olid veel soome neiu koos hispaanlannaga. Kõik läks libedasti kuni selle hetkeni, mil Tai poolele jõudsime ehk siis 1,5 tundi taksosõitu, ümberistumine bussijaamas piiiripunkti viivale bussile ja läbisime alla tunni ka 2 piiripunkti. Siis jäime ootama koos hulga rahvaga, kellest suurem osa pidi minema Bangkoki , ca pooleks tunniks õue kuuma kätte seisma. Kuna läksin õiendama, siis ilmselt seetõttu pandi meid ka esimese saabunud väikebussi peale, mis viis meid mõned kilomeetrid eemal asuvasse välikohvikusse. Pean taas meenutama, et oli keskpäev ning temperatuur ka varjus ca 38 kraadi ning lisaks väga niiske. Õnneks sai seal süüa ning külma õlut. Tasapisi hakkas busshaaval saabuma ka saatusekaaslasi, aga ei ühtegi asjapulka. Lootust andis kohviku kõrval parkinud väikebuss, millel kiri „Koh Chang, Cambodia“. Alles kell 15.00 läks lahti sõiduks, kusjuures üks meie kohver seoti katusele ning mina mahutasin ennast istmele, mille jaoks olin selgelt liiga suur. Kuigi bussis oli ka konditsioneer, siis ilmselt seetõttu, et kuumaverelisel bussijuhil oli ees istudes kergelt jahe, ta seda eriti peale ei keeranud. Seetõttu oli bussis ikkagi väga lämbe ja palav. 2,5 tunnise sõidu järel tehti veerandtunnine tanklapeatus, mille järel bussijuht „lasi jala sirgeks“ ning eelnenud 90 km/h asemel arendas 60 km/h. Kohale jõudes sai selgeks ka põhjus – nimelt oli vaja ära lasta kella 18-ne praam, et jääks kohapealsel reisibürool tunnike aega meile majutust, ekskursioone jms müüa. Samas bussis olnud poolakatest paar oli üsna nördinud, sest olid oma 3-nädalase Laos-Cambodia-Vitenam tuuri sees olid jätnud Taimaale ja Koh Chabgile 2,5 päeva, millest pool oli meeletu molutamisega kaotatud. Lõppude lõpuks oli kell õhtul kell 20.45 kui lõpuks oma hotelli jõudsime. Sellega olime kulutanud reisimisele 12 tundi, sellest reaalset sõiduaega 6 tundi + 1 tund piiril. Mingit otsest pettust neil nn scam-bussidel
tuvastanud, kuid täiesti kohutav ajaraiskamine käib küll. Siam Beach Resort hotellina ootusi ei ületanud, kuid alla ka ei jäänud. Igatahes uni tuli peale neid väntsutusi ja õhtusöögiks nauditud curry-sid kiiresti.
Friday, March 12, 2010
Thai ja Cambodia reis, 2010
Reisi organiseerimisega sai päris palju vaeva nähtud ning infot otsitud. Ehk aitab kirjapandu kedagi enda reisi lihtsamaks teha nii, nagu meie teiste õpetustest kasu saime.
Naistepäeva pealelõunal asusime Finnairiga teele Bangkoki poole. Lennureisist pole muud märkida, kui ligi 2 tundi kestnud turbulentsi, mille kestel sain teada, milleks kasutatakse istme seljatoe taskusse jäetud väikseid veekindlaid kotikesi. Minul endal polnud viga midagi, kuid Theal oli selgelt paha ning samuti ca poolel lennukil. Erinevalt kõigist muudest lendudest piirab Finnair Bangkoki reisil tasuta veini-õlle jagamist ning täiesti aruaadavatel põhjustel – ilmselt on valdav osa reisijatest puhkajad ning parema ööune ootuses on mõistlikum asi kontrolli all hoida. Piiramine tähendab seda, et kui käru on ära käinud, siis pärast juurde ei saa. Samas ei keela keegi küsida rohkem, kui üks klaas või pudelike :-)
Teisipäeval, 9. märtsil kohale jõudes oli üks reisipäev juba nagu läbi. Viisa hankimisele lennujaamas kulus ca 2 tundi, sest meiega samal ajal saabus ilmselt suur lennuk Sru Lankast ja teine kusagilt araabiast, mis ummistas viisataotluse järhekorra. Aga polnud ka hullu. Taksoga linna ning Khao San Roadi piirkonnas asuvasse hotelli SleepWithInn, mille Thea oli netist leidnud ja broneerinud läks veel ca tund. Kuni toa kättesaamiseni sõime lõunaks oma esimese curry ning vedelesime hotelli katusebasseinis. See hotell täitis kõiki meie ootusi - asus heas asukohas, oli ilus, mõnus, asjalik ning mõistliku hinnaga. Hommikusööki nad ise küll ei pakkunud aga see-eest oli söögikohti ümberringi jalaga segada. Ja kuna õues on soe, siis ei pea ju midagi selga ka panema. Seega vahet polnud.
Reisiväsimus hakkas taanduma ning kui olime saanud riided ära vahetada, läksimegi kohe Kuningalossi ning ümbritsevaid templeid vaatama. Pole midagi salata, aga nii kaunilt dekoreeritud ehitisi annab otsida.
Kuulus Smaragd-Buddha Wat Phra Kaewi templis oli üsna tilluke, aga see-eest kõrgel, nii et ega teda ei näinud õieti küll. Selle eest lamav Buddha Wat Pho templis oli 46 m pikk ja 15 m kõrge. Selgeks sai ka see, et tuk-tukiga sõidavad kas kohalikud või lollid turistid, sest nende juhtide ainsateks tegevusteks on kas magamine või turistide röövimine. Milleks muuks saab nimetada sõidu eest tasu küsimist, mis ületab taksomeetri näitu konditsioneeritud, puhtas ja kiiresti liikuvas taksos? Edaspidi me enam tuktuki juhte nende tähtsa tegevuse juures ei seganud ning saime igale poole kiiresti ning mugavalt taksoga kohale. Ka nemad soovisid sõidu alguses 2 korda kõrgemat fikseeritud tasu saada, kuid nõustusid pea alati siiski taksomeetri järgi sõitma. Õhtu sai vara otsa, sest pea 2 päeva olid üheks pikaks kujunenud ning järgmiselgi päeval ootas varajane äratus. See on ka üks minu omandatud reisitarkustest, et kiireks sisseelamiseks teise ajavööndisse tuleb itta lennates katsuda esimene päev ilma lõunauneta pikaks venitada sõltumata lennuga sisuliselt vahelejäänud eelnenenud ööst. See tagab, et juba järgmisel päeval oled valmis ka kohaliku aja järgi kell 6 ärkama ning ka õhtul tuleb uni normaalsel ajal, mitte ei ole poole ööni üleval.
Kolmapäeva, 10. märtsi hommikul tegimegi kella 6-se äratuse, et minna kõige suuremale ja kuulsamale Bangkoki ujuvale turule, Damnoen Saduaki Floating Marketile. Selleks ajaks, kui meie sinna 100 km taha oma turistibussiga kohale jõudsime, olid thaid oma osturetke ilmselt lõpetanud, sest peale valgete me seal shoppamas küll kohalikke ei näinud. Proovisime kevadrulle ning preatud banaane ja mõlemad olid maitsvad, tõsiselt. Suuremat söömat ette ei hakanud võtma, kuna hügieeniga seal oli nagu ta oli. Peale mu kurba kogemust Lijangis (Hiinas), kus just kahtlase veega halvasti pestud nõudest saadud tõve tõttu 2 päeva siruli olin, olen veidi ettevaatlikumaks muutunud.
Lõunapaiku tagasi jõudes sõitsime ekspress jõelaevaga Hiinalinna vaatama. Minu jaoks oli üks üsna tavaline hiina linna osa, kuid Thea polnud hiina turul enne käinud ning uudistamist jätkus iga meetri peale. Otsustasime ka turul süüa, kuna pakutud dim sum’id nägid väga hõrgud välja. Olin Thea julgusest sellises kohas süüa meeldivalt üllatunud, kuid tegelikult oli laudadega tagaruum puhas ning toit maitsev.
Ühtlasi meenutas see mulle, kui delikaatne on hiina toidu maitse võrreldes selle plahvatusega, mille Thai curry suus põhjustab ning ma ei pea üldse toitude tulisust silmas.
Päris õhtul käisime Bangkoki uues kesklinnas, kus Aasia suurima kaubanduskeskuse CentralWorld’i juures toimus Bangkoki jazzfestival. Kuna pealaval midagi meie jaoks põnevat sel õhtul ei toimunud, mis siis, et tegelikult olid kohal staarid, siis jäid piletid ostmata ning kuulasime veidi avatud lavala viljeldud india ja thai jazzi. Esimene oli huvitav ning hea, teine „interesting“ . Kahjuks ei tulnud lavale eelinfo kohaselt esinema pidanud nimekas korea jazz-lauljatar Youn Sun Nah, kelle pärast me tegelikult kohale läksime. Ühtlasi sooritas Thea kaubakeskusest ka enda kohta ülikiire ning eduka shopingu. Üritasime leida oma aegunud LP –s soovitatud kuuulsat Thai restorani, kuid ilmselt oli aeg oma töö teinud ning see koht olevat suletud. Läksime tagasi CentralWorldi ning tõenduseks, et Bangkok on tänapäevane multikultuurne suurlinn, sõime sealsamas lindi pealt sushit. Tuleb tunnistada, et Riias pakutav on oluliselt parem, kuid mitte kallim. Jätkates särava Bangkoki stiilis lasime ennast sõidutada Bangkoki ühte kuulsamasse katuse-restorani – Banyan Tree hotelli 61. korrusel. Koht, kus nii baar kui ka restoran, kannab nime Vertigo ning oli väga classy. Imre Kose peetav nimekaim Tallinnas on 9-ndal korrusel – mastaapide vahe on ilmne. Nii minu Singapure Sling kui ka Thea kohapealne signatuur-kokteil Sex on the Moon olid väga maitsvad ning oma kõrget hinda väärt, pigem küll avanenud vaate ja superhea teenenduse eest. Kallis siin kontekstis on suhteline – ühe kokteili hinnaga saime järgmisel päeval ennast Bankokist naaberriiki Siem Reapi sõidetud, teisalt maksad sama kokteili eest Tallinnas „Amigos“ sama raha, ainult et keldris...
Vara üles, hilja voodi, nõnda vaimurikkus tuppa toodi ehk elamusi kogu raha eest.
Neljapäev 11. märts – taas kella 6-ne äratus. Olime otsustanud mugavuse ning riski kasuks valides Cambodiasse sõitmiseks tavalise rongi- või bussiühenduse asemel kohaliku reisibüroo pakutud väikebussi transferi, mille eest Travelfish korduvalt hoiatas, et sellega petetakse – viikase mujale, üritatakse müüa Cambodia viisat üüratu summa eest jne. Riskide maandamiseks olime teinud endale Cambodia e-viisa juba ette ning ostsime ka sõidu vaid piirini, plaanides sealt edasi liikuda jagatud taksoga. Igatahes meie plaan töötas 100% ja mingit pettust toimeei pandud. Piirist saime üle ka 1 tunniga, hankides selle aja sees veel endale re-entry viisa Taisse tagasi (parempoolne kassa) Umbes pool tundi kulus, kuni leidsime endale kaaslased, kellega Siem Riepi sõitmise taksokulu jagada. Taksoga mingit jama pole- tariif on fikseeritud 12 USD/ inimene jagatud taksos. Meiega koos sõitsid 2 meist veidi vanemat ex-inglast, kes olid 20 aasta eest lahkunud Austraaliasse, elanud sellest 2 aastat Uus-Meremaal ning 3 aasta eest müünud maha oma maise vara ja elavad nüüd kohvrite otsas, sõites mööda Aasiat ringi – nii paar kuud iga koha peal. Siem Reapis tegid väikese vahepeatuse teel Chiang Maist Põhja-Taist Cambodia kuurortlinna Sihounukville’i.
Õhtustasime linnaz, kus turistidele on tehtud elu mõnusaks-koduseks baari-tänavaga, kus saadaval nii pizza-pasta, friikartulid, india, thai ja hiina köök ning õnneks ka kohalik, khmeri oma. Ja odav vein, seda eriti võrreldes Taiga, kus käsi kohe üldse ei tõuse veini eest maksma. Valitud khmeri restoranis tellisimegi kohe pudeli Luis Echenaueri Sauvignon Blanci, mis oli KÜLM, ja mille jaoks toodi lauale ka KÜÜLER ! Täiesti uskumatu! Hind seejuures odavam, kui Tallinnas.
Toiduks valisime peakoka combo, mis koosnes kevadrullidest, khmeri curryst ning roast nimega amok. Vastuseks küsimusele, kas sööme kevadrulle toorelt (fresh) või küpsetatult (deep-fried), ei kujutanud kuidagi ette, et toorest tainast sööksime, seega jäime enda vana kogemuse külge kinni- häbi meil olgu!- ja sõime küpsetatuna. Aga toit oli maitsev, amok meenutas kombinatsiooni stir-fry’st, curry’st ja omletist. Kõrvaltänav oli disco-tänav, kus kõva pidu alles hoogu hakkas võtma. 2 drinki sai ühe raha eest, kuid tõsi, alkoholi oli nende sisse pandud ka ühe jagu . Kuna taas kord pidime järgmisel hommikul ärkama enam isegi mitte kell 6, vaid kell 5 (eesti aja järgi tegelikult siis südaöösel kell 00) otsustasime minna hotelli. Viimasest saab rääkida ainult ülivõrdes. Valisime Tripadvisori järgi meile sobiva hinnaklassi kõrgeima järjestusega hotelli ning see on lihtsalt väga hea – kõik pakutav ületab ootusi. The Kool Hotel - maja on ilus, maitsekas (rahvuslike nüanssidega neo-funk) , toad on avarad ja hubased. Kui siia lisada suur bassein koos lebotamise-alaga maja taga, maitsvad ning ilusasti serveeritud toidud ning väga sõbralik, lahke ja abivalmis teenindus, siis mida veel tahta? Ah jaa, väga puhas on muidugi ka. Ehk siis „The Kool Hotel“ - soovitame soojalt. Kohalikus skaalas küll keskmisest tibakese kallim kui analoogid, kuid selle vähese eest saab väga palju juurde ning meie mõistes on ikkagi tegemist odava hotelliga. Arvestama peab, et oleme siin absoluutsel kõrghooajal.
Üldse on Cambodia klienditeenindus ülipüüdlik ning erakordselt sõbralik ning see ei ole ostetav naeratus, millega iga palve rahuldamine kaasas käib. Nende minevik on olnud tõeliselt karm ning loodame, et tulevik on helgem. Vähemalt võrdlusbaas loob selleks head eeldused.
Saturday, March 6, 2010
Thaimaale
Olen Thai köögist lugu pidanud juba aastaid, kuid kohapeale maitsma ei ole sattunud. Nüüd lõpuks on kauaoodatud sündmus teoks saamas - piletid ostetud, hotellid broneeritud ning kotid pakkimiseks valmis. Loodetavasti tekib järgnevate nädalate jooksul muljeid, mida jagada.
Subscribe to:
Posts (Atom)