Hiina üks kõige puhtamaid ja ilusamaid linnu on ka hiinlaste endi arvates Zhuhai- erimajanduspiirkond, mis kahjuks või õnneks ei naudi sellist edu nagu Shenzhen üle lahe.
Seetõttu on kilomeetripikkune palmidega ääristatud rannabulvar ime-ilus ja kannab ka oma ilusaimas osas lahedat nime – Lovers Road. Selle ääres on mõnusaid suuri luksushotelle ja ka ilus liivane beach.
Zhuhaid ja Macaud eristab vaid värav, kus siiski tuleb täita kõik piiriformaalsused. Piiri lähedal on ka suur maa-alune turg/kaubanduskeskus.
Zhuhai mõnusaim osa on rand, soe vesi ning restoranid. Seal on parim osa Guangdongi ehk Kantoni köögi merelisest poolest – toit on superhea. Julgeks seda linna vabalt rannapuhkuseks soovitada. Rannahotelliks Harborview Hotel Middle Lovers Roadil. Kas pole muidu lahe tänavanimi romantiliseks puhkuseks? Aga see hotell on väärt iga kulutatud krooni.
Tuesday, June 1, 2010
Monday, May 31, 2010
Beidaihe - lühike rannaepisood Hiinas
Üks asi, mida inimesed reeglina Hiinast ei oota ega otsi, on rannad. On inimesi, kellele vesi jälle väga meeldib ning nemad sooviksid rannas käia.
Olles ise korduvalt väga palava ilmaga Beijingis ringi kolanud, olen alati tahtnud randa, kuid pidanud seda kaugeks.
Mai alguses Hiinas käies tekkis ühel päeval vastupandamatu kihk jalad vette saada ning samuti süüa korralik kõhutäis häid mereande.
Nii LP kui kohalikud tuttavad soovitasid Beidaihe linnakest. Asub see Beijingist 250 km kaugusel. Kuna mu LP oli vana ja infot väga uskuda ei saanud, siis palusin hotellis kirjutada oma soov (“palun üks pilet täna hommikul ekspressrongile Beidaihe'sse”) paberile ning veel paari sellisega (palun üks pilet täna Beijingi, palun sõidutage mind Beidaihe raudteejaama jms) läksin hommikul kella 7-ks rongijaama.
Selguski, et rong, mille sihtpunktiks oli Qinghuangdao(pilet 40 RMB) väljus 7.50 ja oli kell 10.42 kohal, tehes ühe vahepeatuse. Kohe ostsin ära ka tagasipileti kell 14.28 rongile ning lasin ennast taksoga kiiresti (ca 10 min sõitu ja 25 RMB) linna viia. Linnake on rajatud 20 sajandi alguses kuurordiks ning selline kena väike Hiina Haapsalu see ka on.
Erinevalt Beijingist oli siin temperatuur ca 5 kraadi võrra madalam (25 kraadi), puhus mõnus tuuleke, hea värkse mereõhk ning vesi oli ca 22 kraadi.
Mereannid olid tõeliselt head ja värsked, valmistusviis sarnane Shandongi köögiga. Tõelisel turismihooajal (juuni-august) võib ilmselt peale poole Beijignitäie kohalike olla ka suhteliselt palju vene turiste, millele viitas hiina-venekeelne menüü. Aga kus neid venelasi poleks, neid on ju lihtsalt palju.
Jõudsin olla veel 1,5 tundi rannas, päevitada, käia paar korda vees ning sõita tagasi rongijaama. Tagasitee oli veidi pikem, sest vaja oli kiirronge läbi lasta kuid 18.00 olin Beijingis ja päevaga väga rahul. Ja veel- tagasiteel läksin I klassi, maksin 30 RMB juurde ning nautisin vaikust ja rahu. Võimalik on hilisemaid ronge leida Qinghuangdao-st, kuhu ka ca 30 min taksoga. Aga enamus ronge pidi sealt käima Tianjin-i ning sealt veel eraldi rongi võtmine Beijing oleks läinud liigseks sebimiseks.
Ühest küljest oli mul siiralt hea meel, et ma ära käisin ning teisalt kahju, sest oleksin soovinud olla seal mõne päeva. Lähedal on ka jupp Hiina müüri, millelt pidi ka merd paistma – ilus ja maaliline koht pidi olema. Kuid see jääb järgmiseks korraks.
Kes tahavad Beijingi kandis ringi liikuda, kuid pole aega Qingdaosse minna, siis rannakogemuse saab kätte ka Beidaihe's.
Olles ise korduvalt väga palava ilmaga Beijingis ringi kolanud, olen alati tahtnud randa, kuid pidanud seda kaugeks.
Mai alguses Hiinas käies tekkis ühel päeval vastupandamatu kihk jalad vette saada ning samuti süüa korralik kõhutäis häid mereande.
Nii LP kui kohalikud tuttavad soovitasid Beidaihe linnakest. Asub see Beijingist 250 km kaugusel. Kuna mu LP oli vana ja infot väga uskuda ei saanud, siis palusin hotellis kirjutada oma soov (“palun üks pilet täna hommikul ekspressrongile Beidaihe'sse”) paberile ning veel paari sellisega (palun üks pilet täna Beijingi, palun sõidutage mind Beidaihe raudteejaama jms) läksin hommikul kella 7-ks rongijaama.
Selguski, et rong, mille sihtpunktiks oli Qinghuangdao(pilet 40 RMB) väljus 7.50 ja oli kell 10.42 kohal, tehes ühe vahepeatuse. Kohe ostsin ära ka tagasipileti kell 14.28 rongile ning lasin ennast taksoga kiiresti (ca 10 min sõitu ja 25 RMB) linna viia. Linnake on rajatud 20 sajandi alguses kuurordiks ning selline kena väike Hiina Haapsalu see ka on.
Erinevalt Beijingist oli siin temperatuur ca 5 kraadi võrra madalam (25 kraadi), puhus mõnus tuuleke, hea värkse mereõhk ning vesi oli ca 22 kraadi.
Mereannid olid tõeliselt head ja värsked, valmistusviis sarnane Shandongi köögiga. Tõelisel turismihooajal (juuni-august) võib ilmselt peale poole Beijignitäie kohalike olla ka suhteliselt palju vene turiste, millele viitas hiina-venekeelne menüü. Aga kus neid venelasi poleks, neid on ju lihtsalt palju.
Jõudsin olla veel 1,5 tundi rannas, päevitada, käia paar korda vees ning sõita tagasi rongijaama. Tagasitee oli veidi pikem, sest vaja oli kiirronge läbi lasta kuid 18.00 olin Beijingis ja päevaga väga rahul. Ja veel- tagasiteel läksin I klassi, maksin 30 RMB juurde ning nautisin vaikust ja rahu. Võimalik on hilisemaid ronge leida Qinghuangdao-st, kuhu ka ca 30 min taksoga. Aga enamus ronge pidi sealt käima Tianjin-i ning sealt veel eraldi rongi võtmine Beijing oleks läinud liigseks sebimiseks.
Ühest küljest oli mul siiralt hea meel, et ma ära käisin ning teisalt kahju, sest oleksin soovinud olla seal mõne päeva. Lähedal on ka jupp Hiina müüri, millelt pidi ka merd paistma – ilus ja maaliline koht pidi olema. Kuid see jääb järgmiseks korraks.
Kes tahavad Beijingi kandis ringi liikuda, kuid pole aega Qingdaosse minna, siis rannakogemuse saab kätte ka Beidaihe's.
Minu Hiina- Changchun
Chungchun kui Jilini provintsi pealinn pole ilmselt teab kui levinud sihtkoht Hiinas, vähemalt mitte eestlaste jaoks. Venemaa piirile suhteliselt lähedal, kontinentaalne, Beijingist piisavalt kaugel -no ei ole head põhjust, et sinna minna.
Samas on tegemist Hiina teise autopealinnaga Shanghai kõrval. Kohal on enamus olulisi maailma tootjaid ning muidugi FAW – Hiina suurimaid veoautotootjaid, mille esimese tehase ehitasid venelased ZIL-i baasil.
II maailmasõja ajal oli piirkond jaapanlaste poolt okupeeritud, ka viimane ametlik Hiina keiser resideerus siis seal.
Kui tänase päeva seisuga vaadata, siis ega selles linnas suurt midagi teha pole, suhteliselt kole linn on. Kui aega üle on, siis õhtul on põnevaks kohaks klubi “Mayflower” – näeb ära, kuidas Põhja-Hiinas pidu peetakse. Karm, aga nii see käib.
Samas on tegemist Hiina teise autopealinnaga Shanghai kõrval. Kohal on enamus olulisi maailma tootjaid ning muidugi FAW – Hiina suurimaid veoautotootjaid, mille esimese tehase ehitasid venelased ZIL-i baasil.
II maailmasõja ajal oli piirkond jaapanlaste poolt okupeeritud, ka viimane ametlik Hiina keiser resideerus siis seal.
Kui tänase päeva seisuga vaadata, siis ega selles linnas suurt midagi teha pole, suhteliselt kole linn on. Kui aega üle on, siis õhtul on põnevaks kohaks klubi “Mayflower” – näeb ära, kuidas Põhja-Hiinas pidu peetakse. Karm, aga nii see käib.
Minu Hiina - Shandongi provints
Jinan on Shandongi provintsi pealinn. Linn ise pole just kuigi suur, kuid provints on Hiinas oluline.
Linn ise on suht kirju, vaatamisväärsusteks kas 1000 Buddha mägi (reaalselt on neid seal muidugi vähem), allikad jõe kõrval või aiad. Allikate aed (Garden of the Springs) on ilus ja vana hiina aed.
Jinan on linn, kuhu ei ole põhjust kauemaks kolama jääda. Kui õhtu juhtub üle jääma, siis ööklubi nimi on “Cinderella”. Kas just tuhkatriinuga juhtute kohtuma, kuid hea mitu saali ning väga hea live chinese band on garanteeritud. Ja disko laval tantsivad Vladivostoki vene tüdrukud ka.
Samas on linna restoranid hea näide kuulsast Shandongi köögist ja just selle kontinentaalsest poolest. Viina (baijiu) juuakse seal palju!
Qingdao on üks linnu, mida hiinlased ise teistele puhkamiseks soovitavad ning mitte põhjuseta. 2008 aasta olümpiamänmgude regatilinn on koloniaal-saksa päritolu, mis jätnud linnale selge märgi. Linnas paikneb vahest Hiina maailmakuulsaim Tsingtao õlletehas kui ka hea mitu mõnusat randa. Kuna klimaatiliselt jääb Qingdao pigem Vahemeremaade sarnaseks, on seal mõnus ka Eesti suvel. Kui Beach No. 1 on kohalikke täis ja rahvastatud, siis Beach. No. 2 oma 2-jüäänise ( 3EEK) sissepääsutasuga on rahulik ja mõnus. VÄGA MÕNUS. kogu piirkond on rahulik, Nõmmelik ja mõnus. Randu peaks kokku olema vähemalt 6, nii väidab numeratsioon.
Kohalikke ööklubisid üles ei leidnud, küll aga KTV ja restoranide tänava. Menukoht valgetele on “New York”.
Tõeline üllatus on veinimõis Huadong-Perry linna lähedal mäeküljel. See on viimasepeal tehnoloogiaga ning ilusa arhitektuuriga veinimõis, mis toodab VÄGA head veini. Kuigi nende valge riesling on kuulsam, on ka punased väga, väga head.
See on midagi, mida Hiinast mitte kuidagi ei oskaks oodata. Samas on just Shandongi provintsi veinid Hiina parimad, tuntuim ja suurim veinimaja on Changyu. Nende Yantai piirkonna veinid on täiesti võrreldavad heade (lõuna) prantslastega.
Qingdaosse saab alates olümpia-aastast ka kiirrongiga, mis Beijingist alates 1000 km läbi ca 4 tunniga.
minu Hiina - Jinan
Linn ise on suht kirju, vaatamisväärsusteks kas 1000 Buddha mägi (reaalselt on neid seal muidugi vähem), allikad jõe kõrval või aiad. Allikate aed (Garden of the Springs) on ilus ja vana hiina aed.
Jinan on linn, kuhu ei ole põhjust kauemaks kolama jääda. Kui õhtu juhtub üle jääma, siis ööklubi nimi on “Cinderella”. Kas just tuhkatriinuga juhtute kohtuma, kuid hea mitu saali ning väga hea live chinese band on garanteeritud. Ja disko laval tantsivad Vladivostoki vene tüdrukud ka.
Samas on linna restoranid hea näide kuulsast Shandongi köögist ja just selle kontinentaalsest poolest. Viina (baijiu) juuakse seal palju!
Qingdao on üks linnu, mida hiinlased ise teistele puhkamiseks soovitavad ning mitte põhjuseta. 2008 aasta olümpiamänmgude regatilinn on koloniaal-saksa päritolu, mis jätnud linnale selge märgi. Linnas paikneb vahest Hiina maailmakuulsaim Tsingtao õlletehas kui ka hea mitu mõnusat randa. Kuna klimaatiliselt jääb Qingdao pigem Vahemeremaade sarnaseks, on seal mõnus ka Eesti suvel. Kui Beach No. 1 on kohalikke täis ja rahvastatud, siis Beach. No. 2 oma 2-jüäänise ( 3EEK) sissepääsutasuga on rahulik ja mõnus. VÄGA MÕNUS. kogu piirkond on rahulik, Nõmmelik ja mõnus. Randu peaks kokku olema vähemalt 6, nii väidab numeratsioon.
Kohalikke ööklubisid üles ei leidnud, küll aga KTV ja restoranide tänava. Menukoht valgetele on “New York”.
Tõeline üllatus on veinimõis Huadong-Perry linna lähedal mäeküljel. See on viimasepeal tehnoloogiaga ning ilusa arhitektuuriga veinimõis, mis toodab VÄGA head veini. Kuigi nende valge riesling on kuulsam, on ka punased väga, väga head.
See on midagi, mida Hiinast mitte kuidagi ei oskaks oodata. Samas on just Shandongi provintsi veinid Hiina parimad, tuntuim ja suurim veinimaja on Changyu. Nende Yantai piirkonna veinid on täiesti võrreldavad heade (lõuna) prantslastega.
Qingdaosse saab alates olümpia-aastast ka kiirrongiga, mis Beijingist alates 1000 km läbi ca 4 tunniga.
minu Hiina - Jinan
Minu Hiina - Shanghai
Shanghai on minu jaoks kõige vähem hiinapärane linn Hiinas, kui Hongkong välja arvata. Tõsi ta on, et majanduslikud muudatused just Shanghaist alguse on saanud ja nii ka linna ilmele oma mõju jätnud. Vana koloniaal-Shanghaid just palju järel pole, mõnisada meetrit jõeäärset Bundi. Kõige silmatorkavam on muidugi alles 80-ndatel ehitama hakatud Pudongi linnaosa oma pilvelõhkujatega. Kui Jin Mao tower on maailma kõrguselt neljas, siis kohe-kohe valmib kõrvale veel kõrgem hoone. Minu jaoks on Pudong kõige ilusam päeval, öise meeleolu loomiseks on mandri-hiinlastel Hongkongist veel palju õppida. Arvuliselt olulises vähemuses olevad kõrghooned on Hongkongis oluliselt efektsemalt välja valgustatud.
Ka vanalinn on Shanghais olemas oma täies “hiilguses” – kitsad mustad tänavad täis vaeseid inimesi otse kõrghoonete kõrval. Muidugi on paar maja ka ilusaks tehtud turistide jaoks, et need ka Shaghais käinuna aru saaksid, et ikka Hiinas käisid.
Tõeliselt ilus on vana keiserlik Yu Yuan'i aed, kuhu väga väikesele maalapile on sajandite eest loodud täiesti eriline ja eraldiseisev maailm. Keset ülikiiret ja inimtihedat suurlinna mõjub selline rahu ootamatuna. Tõsi, sattusin aeda erakordselt halva ilmaga, võimalik, et rahu sealt turistide hordidega parema ilma puhul kaob.
Aga sellest, mis asi on labürint, saab Yu Yuani aias aru küll. Minu jaoks on see üks ilusamaid ning omanäolisemaid aedasid Hiinas ja üks põhisoovitusi, kus Shanghais kindlasti käia.
Shanghai nn peatänav, Nanjing road on parim õhtupimeduses, nagu Nathan Road Hongkongiski. Rahvast on seal paksult muidugi sõltumata kella-ajast. Ettevaatlik tasub olla igalepoole kutsujatega. Minul õnnestus osta 3000-kroonine õppetund – läksin neiuga kaasa kohvikusse juttu rääkima, “tema inglise keelt” harjutama ning pääsesin tulema, olles maksnud peale kohvide ka puuviljade ja viski eest, mida ma ise ei tellinud ega ka joonud. Kuna uksel seisis ca 2 -meetrine atleetlik hiina manager, siis arvet tasumata jätta ei õnnestunud. Arve ise oli muidugi täiesti seaduslik – lihtsalt tavaline viski oli hirmkallis… No ja hiljem ma ühtegi teepoodi ega kunstinäitust enam kellegi abiga külastanud ei ole. Hiljem on selgunud, et minu juhtum on üks-ühele viimases Hiina Rough Guide's kirjeldatud.
Shanghai köök on vast enim tuntud maailmas hiina köögina: meile tuttav magushapu liha-kala-krevetid on tegelikult just siit pärit ning mujal hiinas magusat soolast toitu naljalt ei sööda. Hea koht odava raha eest hästi süüa on Yunnan Lu, kalli raha eest Suzhou Road.
Kui raha hirmasti üle on ning soovid näha, kuidas “valge” Shanghai aega viidab, tuleb sammud seada Xintiandi kvartalisse, mis täis euroopalikke restorane, baare ja klubisid.
Kuulata saab maailmatasemel jazzi (standard), superhead filipiini bandi, kes võib mängida ja mängibki kõiki võimalikke tuntud lugusid mistahes stiilis.
Sissepääsumaksu pole, see sisaldub õlle hinnas (ca 100 EEK väike pudel), samas on see suhteliselt mõistlik lahendus, nii saab mitmel pool kuulata-vaadata.
Metroo on ülihea transpordivahend- kiire ja tõhus. Varsti peaks üks ots jõudma ka Hongqiao lennujaama, kus seni vist maailma pikimad taksosabad. Maailma esimene ja seni ainuke magnetjõul töötav Maglevi rong viib 300-km/h Pudongi lennujaama, mis just veel ühe terminaliga täienes. Kui vähegi põhjust, tasub see atraktsioon ära proovida. Täitsa mõistlik lahendus on sõita linnast taksoga Maglevi rongi peatusse ja sealt rongiga edasi, kiireim ja mugavaim võimalus nii Shanghaisse sisenemisel kui ka väljumisel.
Shopping on koondunud suuresti Nanjing Road'ile. Turg, kust kõikvõimalikku kraami osta selga, jalga, mänguasju ja muud, mis Beijingi Silk Streetilt tuttav, asub Nanjing Road West 580.
Ka vanalinn on Shanghais olemas oma täies “hiilguses” – kitsad mustad tänavad täis vaeseid inimesi otse kõrghoonete kõrval. Muidugi on paar maja ka ilusaks tehtud turistide jaoks, et need ka Shaghais käinuna aru saaksid, et ikka Hiinas käisid.
Tõeliselt ilus on vana keiserlik Yu Yuan'i aed, kuhu väga väikesele maalapile on sajandite eest loodud täiesti eriline ja eraldiseisev maailm. Keset ülikiiret ja inimtihedat suurlinna mõjub selline rahu ootamatuna. Tõsi, sattusin aeda erakordselt halva ilmaga, võimalik, et rahu sealt turistide hordidega parema ilma puhul kaob.
Aga sellest, mis asi on labürint, saab Yu Yuani aias aru küll. Minu jaoks on see üks ilusamaid ning omanäolisemaid aedasid Hiinas ja üks põhisoovitusi, kus Shanghais kindlasti käia.
Shanghai nn peatänav, Nanjing road on parim õhtupimeduses, nagu Nathan Road Hongkongiski. Rahvast on seal paksult muidugi sõltumata kella-ajast. Ettevaatlik tasub olla igalepoole kutsujatega. Minul õnnestus osta 3000-kroonine õppetund – läksin neiuga kaasa kohvikusse juttu rääkima, “tema inglise keelt” harjutama ning pääsesin tulema, olles maksnud peale kohvide ka puuviljade ja viski eest, mida ma ise ei tellinud ega ka joonud. Kuna uksel seisis ca 2 -meetrine atleetlik hiina manager, siis arvet tasumata jätta ei õnnestunud. Arve ise oli muidugi täiesti seaduslik – lihtsalt tavaline viski oli hirmkallis… No ja hiljem ma ühtegi teepoodi ega kunstinäitust enam kellegi abiga külastanud ei ole. Hiljem on selgunud, et minu juhtum on üks-ühele viimases Hiina Rough Guide's kirjeldatud.
Shanghai köök on vast enim tuntud maailmas hiina köögina: meile tuttav magushapu liha-kala-krevetid on tegelikult just siit pärit ning mujal hiinas magusat soolast toitu naljalt ei sööda. Hea koht odava raha eest hästi süüa on Yunnan Lu, kalli raha eest Suzhou Road.
Kui raha hirmasti üle on ning soovid näha, kuidas “valge” Shanghai aega viidab, tuleb sammud seada Xintiandi kvartalisse, mis täis euroopalikke restorane, baare ja klubisid.
Kuulata saab maailmatasemel jazzi (standard), superhead filipiini bandi, kes võib mängida ja mängibki kõiki võimalikke tuntud lugusid mistahes stiilis.
Sissepääsumaksu pole, see sisaldub õlle hinnas (ca 100 EEK väike pudel), samas on see suhteliselt mõistlik lahendus, nii saab mitmel pool kuulata-vaadata.
Metroo on ülihea transpordivahend- kiire ja tõhus. Varsti peaks üks ots jõudma ka Hongqiao lennujaama, kus seni vist maailma pikimad taksosabad. Maailma esimene ja seni ainuke magnetjõul töötav Maglevi rong viib 300-km/h Pudongi lennujaama, mis just veel ühe terminaliga täienes. Kui vähegi põhjust, tasub see atraktsioon ära proovida. Täitsa mõistlik lahendus on sõita linnast taksoga Maglevi rongi peatusse ja sealt rongiga edasi, kiireim ja mugavaim võimalus nii Shanghaisse sisenemisel kui ka väljumisel.
Shopping on koondunud suuresti Nanjing Road'ile. Turg, kust kõikvõimalikku kraami osta selga, jalga, mänguasju ja muud, mis Beijingi Silk Streetilt tuttav, asub Nanjing Road West 580.
Minu Hiina - Beijing
Kuna on õnnestunud viimasel ajal päris palju Hiinas käia, siis panen erinevad läbitud paigad siia lihtalt väikeste kommentaaridega kirja, jääb endale meelde ning ehk on teistel ka abi. Aadresse ja tänavanimesid täpsustan jooksvalt
Beijing.
Tõeline suurlinn, elanikke Suur-Beijingis arvatakse olevat ca 30 miljonit, tasub ka arvestada, et Beijing on eraldi administratiivne piirkond, mille piirid lähevad tavamõistes linna piiridest oluliselt kaugemale.
Minu jaoks on Beijing väga mitmenäoline, alates Taevase Rahu (Tiananmen)väljakust ja keelatud linnast kuni uute kõrghoonete kvartaliteni. Keelatud linnast ei kirjutagi, väljakust kah mitte. Vast ehk seda, et sissepääs Keelatud Linna on avatud 10–16 ja aega kulub vähemalt paar tundi ka siis, kui see läbi joosta.
Õnneks on linna kiire kõrgustessekasvamise juures alles jäänud ka hutongid oma ajaloolise hõngu ja eheda hiinapärasusega. Hutongid ehk Beijingi vanalinn tundub eurooplase jaoks vaene piirkond: madalad akendeta majad (tegelikult on aknad sisehoovi poole), kus puudub veevarustus ning kanalisatsioon ja tänavatel on ühiskasutuses WC-d ja duširuumid. Kui nende vahel ringi liikuda, leiab majade ees suuri mersusid ning džiipe… Seega vaesed seal just ei ela.
Järvestik – Beihai ja Huahai- ei teadnud oodata-leida keset suurlinna tõelises laid-back meeleolus järvistut ohtrate baaridega – väga mõnus õhtuveetmispaik, samas ka päeval väga ilus (elektri)paadiga ringi sõita. Järve ääres asub ka väga häid restorane.
Jalgratas: pekinglase sõiduriist, mis võiks vähemalt ühel päeval kuuluda turisti või linnakülalise põhivarustusse. Esmapilgul võib mõte mööda linna rattaga tiirutada tunduda liiklust vaadates hullumeelne, kuid sellega harjub kiiresti ja hirm kaob ka ettevaatlikel inimestel. Rattaga jõuab kiiresti edasi ning nii jõuab päevaga suure osa kesklinnast läbi sõita. Elamus on igatahes garanteeritud, eriti kui õnnestub sadade tuhandetega koos sõita hommikusel või õhtusel tipptunnil. Ettevaatust elektrijalgrataste suhtes – need liiguvad kiiresti ja täiesti hääletult nagu vaimud. Rentida saab näiteks wwww.bicyclekingdom.com/, toovad hotelli kohale, maksab ca 150 RMB päev.
Sanlitun on piirkond, kuhu kogunenud saatkonnad ja pidutsemine. Piirkonnas on tänavad täis baare ja restorane. Seal käib väljas “valge” Beijing. Tänasel päeval elab Hiinas märkimisväärselt palju välismaalasi- eks otseinvesteeringud teevad oma töö. On mitmeid lokaale ja klubisid, kus omavahel kohtutakse, linnakülalised saavad aga nende käest olulist ning huvitavat informatsiooni. Suured tänud Meelisele ja Peetrile, kes kohalikena mind linnaga tutvustasid.
Samas kandis ka näiteks maja, mille ülemisel korrusel 100 !!! rajaga keegliklubi, millest viimati küll 50 oli juba kinni pandud, ju siis ei jätkunud Hiinaski piisavalt palliloopijaid. Alumisel korrusel on 3 täismõõdus ööklubi, neist lahedaim ja hiinapäraseim on “Angel”, millel loomulikult puudub igasugune seos Tallinna samanimelise klubi ja selle külaliste suundumustega. Klubiõhtu hiinapäraselt: tellige kamba peale pudel viskit Chivas Regal koos jääteega (red ice tea näiteks) ning nautige; tantsige ka.
Võib olla lisan siia hiljem aadressi ka, kui meelde tuleb.
Suvepalee. Hiina üks vaatamisväärsusi asub kesklinnast eemal, metroodega sõites ca 50 minutit. Kui ei ole just tipptund, siis võib see taksoga umbes sama kaugel olla. Vana ja keiserlik puhkuselinnak järvega, turistidehulk on kohutav. Kui seal saaks olla nädala keskel ning sügisel ilma hordideta… Aga Hiinas ei aita see ka ilmselt midagi. Ära käia tasus, aga tagasi ei läheks. Kõik vaatamisväärsused Hiinas maksavad, mitte just vähe ja seda samapalju ka kohalikele.
Lennujaam. Uus Kolmas Terminal on ilusaim ning võimsaim, kuhu olen kunagi sattunud. Kuigi see just (osaliselt) avati, töötab kõik kenasti, vaid pagasi kohalejõudmine võtab veidi kauem aega, kui ehk muidu harjunud. Siselendudega kombineerimisel peab siiski arvestama, millisest terminalist lend väljub-siseneb, sest 1.-2. ja 3. terminali vahel on kilomeetreid. Nüüd saab sealt Airport Expressiga linna, Dongdžemeni metroojaama, maksab 25 RMB.
Hiina müür. Loomulikult. Ei arvaks, et see ka Beijingi sees on, aga on. Tõsi, kohalesõit võtab ca 1,5 tundi autoga. Enimkäidud paik müüri külastamiseks on Badaling, mille läheduses on ka Mingi dünastia hauakambrid. Müür ongi lahe, kuigi turiste jällegi hordides, aga hauakambrite kohta jätan arvamuse välja kirjutamata, ju nad on ajaloolis-kultuuriliselt hiinlastele olulised, aga…
Endale meeldis müüri ääres käia Mutiyanu juures, mis veidi lähemal, seda ka lennujaamale. Rahulikum ja maalilisem, ehedam kui Badaling, ka loodus ümberringi on palju-palju ilusam. Soovitan soojalt. Ka kallist hotellist saab päevaks minibussi ca 1000 RMB eest seega vältige pakutavaid ekskursioone, võtke hotellist minivan või ka lihtsalt takso (ca 400–500 RMB) ning sõitke Mutiyanusse.
Ei soovita võtta reisibüroode reise, kuna lisaks müürile viiakse veel mitmesse kohta shopingule ja see sööbn aja ära. Parem veeta juba aeg mööda müüri kõndides.
Lama temple.
Mandri-Hiina suurimaid templeid, mida ehib üle 30 m kõrge ja 8 meetrise läbimõõduga ühest tükist eebenipuust välja raiutud Buddha kuju. Hästi kulutatud 30 RMB, kui seal ära käia. Lisaks mõnus vaheldus linnakärale. Yonghegongi metroopeatus (liinid 2 ja 5)
Temple of Heaven on ka oluline kultuurimälestis, kus võimaluse korral tasub ära käia, saab Hiina mastaapidest paremini aru. Ja ega neid kohti, kus Beijingis lõpuks käia ka just palju ei ole.
Olümpiarajatised on võimsad küll, raha eest saab olümpiastaadionil endast pjedestaalil ka pilti teha. Rahaks oskavad hiinlased küll kõik keerata, kuigi tegelikku rakendust on neile täna küll raske leida. Väidatavalt planeeritakse staadioni tagaruumid kaubanduskeskuseks ümber ehitada.
Toit.
Kuna tänane Beijing on kultuuriliselt kirju, leiab siit kõike: alates hiina köögi eri piirkondadest kuni jaapani ja brasiilia restoranideni, kõik tasemel. Nälga ei jää ka see, kellele hiina toit millegipärast ei maitse või ei saa pulkadega hakkama.
Hiina kõõk vajaks aga eraldi alarubriiki, seepärast ei hakkagi pikalt lahti kirjutama.
Seni olen Beijingis süüa võinud ükskõik kus, alates tipprestoranist kuni hutongi vahel kohalikus laudlinade ja vakstuta sööklas. Toit on ALATI olnud maitsev ega ole põhjustanud ühtegi ihuhäda, sest kohalikud käivad seal söömas iga päev ning kokad ei saa lubada eksimusi hügieenis. Erinevalt puhasturistlikust Lijangist, kus ma oma elu esimese hiina kõhutõve külge sain.
Soovitus-Dongzhimen Inner street – reas väga häid restorane. Beixingqiao peatus, Metrooliin nr. 5 .
Transport.
Lisaks jalgrattale, millest juba kirjutatud, on tõeliselt mugav Beijingi metroo. Liine tekib järjest juurde, see katab kõik olulised paigad, kus vaja käia ning on kiire, tõhus, odav (3 eek-i pilet) ja lihtne kasutada. Metroo on hästi märgistatud, lisaks hieroglüüfidele ka pinin's ehk ladina tähtedega hiina keeles, üleminekud ühelt liinilt teisele ja väljapääsud selgelt tähistatud. Tipptunni ajal täesti asendamatu ka siis, kui vaja minna näiteks lennujaama. Olümpiaks peaks valmima ka kirdeliin, mis Dongzhemeni jaamast otse lennujaama viib.
Takso on odav ( 10 eek esimesed 4 km ja edasi ca 3 eek km) ja tõhus, eriti õhtuti või keset päiset päeva. Ainuke asi, et kõik sihtkohad, kuhu plaanid sõita, tuleb taksojuhile esitada kirjalikult hieroglüüfides. Ka siis, kui arvad, et oskad sihtkoha õigesti välja hääldada, võid sattuda hoopis mujale, järeleproovitud.
Bussidega on selline lugu, et ainus, millele ma mõlemas suunas pihta olen saanud, on lennujaama shuttle-bus, kogu muu bussiliiklus on hieroglüüfivõõrale inimesele lootusetult arusaamatu. Tõsi, pikemaid ühes suunas ühte tänavat minevat liini saab jalavaeva lühendamiseks ka kasutada.
Linnalähirongid on osaliselt liidetud metrooskeemi ning täiesti kasutatavad, mugav on näiteks Suvepalees ära käia, kuigi lõpus tuleb ikka takso võtta.
Ja taaskord eelpoolmainitud Airport Express rong.
Majutus.
Minul on 2 lemmikhotelli, mõlemad Chongwenmeni metroojaam kõrval. Novotel Xin Qiao , http://www.novotel.com/…/index.shtml mis on 4 tärni ja väga korralik ning sellest üle tänava Chongwenmen hotel, mis väga korralik 3-tärnikas ja väga mõistliku hinnaga (ca 330 RMB twin room)
http://hotels.english.ctrip.com/…tel/h48.html
Hotell tasub kindlasti enne läbi Ctripi ära broneerida, sest kohapeal on hoopis teine hinnakiri. See kehtib üldse Hiina hotellide kohta.
Shoping.
Põhilised shoppamiskohad on teadagi Silk Street Market Yong' Anli metroojaama juures (liin 1) ja Perl Market Tientandongmen'i metroojaamas (liin 5)
Loomulikult on palju ka päriskaubamaju, mis jube suured, kuid brandikaup on neis ka eurooplase jaoks kallis ning päris hiina kaup reeglina jälle ei sobi selga. Naiste puhul on see kohe lootusetu, kui just poisilik kehaehitus pole. Ja maitse on ka väga teine.
Rannamõnude nautimiseks tuleb võtta ette tripp Beidaihe'sse. Lähemalt on kirjas siin http://trip.ee/node/51982#new
Side
Hotellides on internet igal pool olemas, odavametes tasuline (ca 15 RMB tund või 60 RMB ööpäev), kallimates tasuta. Õnneks on olemas Sturbucks, kus on tasuta WIFI. Ostsin ka CMCC wifi kaardi (200 t 100 RMB) , kuid seda õnnestus kasutada vaid lennujaama terminalis, mujal levi ei leidnudki.
Kui on pikem olemine ja mitu inimest, tasub osta kohalik SIM kaart. Kui seda kombineerida Skype, Skype In numbri, Skypeout, Skype-to-go numbri ja suunamistega, saab märkimisväärse osa sidekuludest kokku hoida.
Raha.
Raha-automaate on palju ning enamus neist annab raha välja ka rahvusvaheliste kaartidega. Samas on Hiina ikka Aasia ning kuigi hotellides ja ka paljudes restoranides saab maksta kaardiga, tasub esmaste vajaduste jaoks raha Eestist kaasa võtta, hiljem saab alati kohapealt raha juurde. Küll ei tasu võtta kaasa valuutat (EUR, USD), sest selle vahetamine on keeruline, aeganõudev ning tülikas protseduur (pass peab kaasas olema) jne. Kusjuures rahavahetuskohti on vähe ja nende lahtiolekuaeg piiratud.
Ja veel – Beijing on väga turvaline. Kunagi ning mitte kusagil pole tundnud ennasgt ohustatuna, ka mitte öösel Hutongide vahel. Su suurt kaamerat ei rebita käest ära vaid pigem tehakse sind kusagil lolliks nii, et sa ise ja vabatahtlikult oma raha ära annad, arvates, et oled rohkem vastu saanud, kui ise välja andsid.
Beijing.
Tõeline suurlinn, elanikke Suur-Beijingis arvatakse olevat ca 30 miljonit, tasub ka arvestada, et Beijing on eraldi administratiivne piirkond, mille piirid lähevad tavamõistes linna piiridest oluliselt kaugemale.
Minu jaoks on Beijing väga mitmenäoline, alates Taevase Rahu (Tiananmen)väljakust ja keelatud linnast kuni uute kõrghoonete kvartaliteni. Keelatud linnast ei kirjutagi, väljakust kah mitte. Vast ehk seda, et sissepääs Keelatud Linna on avatud 10–16 ja aega kulub vähemalt paar tundi ka siis, kui see läbi joosta.
Õnneks on linna kiire kõrgustessekasvamise juures alles jäänud ka hutongid oma ajaloolise hõngu ja eheda hiinapärasusega. Hutongid ehk Beijingi vanalinn tundub eurooplase jaoks vaene piirkond: madalad akendeta majad (tegelikult on aknad sisehoovi poole), kus puudub veevarustus ning kanalisatsioon ja tänavatel on ühiskasutuses WC-d ja duširuumid. Kui nende vahel ringi liikuda, leiab majade ees suuri mersusid ning džiipe… Seega vaesed seal just ei ela.
Järvestik – Beihai ja Huahai- ei teadnud oodata-leida keset suurlinna tõelises laid-back meeleolus järvistut ohtrate baaridega – väga mõnus õhtuveetmispaik, samas ka päeval väga ilus (elektri)paadiga ringi sõita. Järve ääres asub ka väga häid restorane.
Jalgratas: pekinglase sõiduriist, mis võiks vähemalt ühel päeval kuuluda turisti või linnakülalise põhivarustusse. Esmapilgul võib mõte mööda linna rattaga tiirutada tunduda liiklust vaadates hullumeelne, kuid sellega harjub kiiresti ja hirm kaob ka ettevaatlikel inimestel. Rattaga jõuab kiiresti edasi ning nii jõuab päevaga suure osa kesklinnast läbi sõita. Elamus on igatahes garanteeritud, eriti kui õnnestub sadade tuhandetega koos sõita hommikusel või õhtusel tipptunnil. Ettevaatust elektrijalgrataste suhtes – need liiguvad kiiresti ja täiesti hääletult nagu vaimud. Rentida saab näiteks wwww.bicyclekingdom.com/, toovad hotelli kohale, maksab ca 150 RMB päev.
Sanlitun on piirkond, kuhu kogunenud saatkonnad ja pidutsemine. Piirkonnas on tänavad täis baare ja restorane. Seal käib väljas “valge” Beijing. Tänasel päeval elab Hiinas märkimisväärselt palju välismaalasi- eks otseinvesteeringud teevad oma töö. On mitmeid lokaale ja klubisid, kus omavahel kohtutakse, linnakülalised saavad aga nende käest olulist ning huvitavat informatsiooni. Suured tänud Meelisele ja Peetrile, kes kohalikena mind linnaga tutvustasid.
Samas kandis ka näiteks maja, mille ülemisel korrusel 100 !!! rajaga keegliklubi, millest viimati küll 50 oli juba kinni pandud, ju siis ei jätkunud Hiinaski piisavalt palliloopijaid. Alumisel korrusel on 3 täismõõdus ööklubi, neist lahedaim ja hiinapäraseim on “Angel”, millel loomulikult puudub igasugune seos Tallinna samanimelise klubi ja selle külaliste suundumustega. Klubiõhtu hiinapäraselt: tellige kamba peale pudel viskit Chivas Regal koos jääteega (red ice tea näiteks) ning nautige; tantsige ka.
Võib olla lisan siia hiljem aadressi ka, kui meelde tuleb.
Suvepalee. Hiina üks vaatamisväärsusi asub kesklinnast eemal, metroodega sõites ca 50 minutit. Kui ei ole just tipptund, siis võib see taksoga umbes sama kaugel olla. Vana ja keiserlik puhkuselinnak järvega, turistidehulk on kohutav. Kui seal saaks olla nädala keskel ning sügisel ilma hordideta… Aga Hiinas ei aita see ka ilmselt midagi. Ära käia tasus, aga tagasi ei läheks. Kõik vaatamisväärsused Hiinas maksavad, mitte just vähe ja seda samapalju ka kohalikele.
Lennujaam. Uus Kolmas Terminal on ilusaim ning võimsaim, kuhu olen kunagi sattunud. Kuigi see just (osaliselt) avati, töötab kõik kenasti, vaid pagasi kohalejõudmine võtab veidi kauem aega, kui ehk muidu harjunud. Siselendudega kombineerimisel peab siiski arvestama, millisest terminalist lend väljub-siseneb, sest 1.-2. ja 3. terminali vahel on kilomeetreid. Nüüd saab sealt Airport Expressiga linna, Dongdžemeni metroojaama, maksab 25 RMB.
Hiina müür. Loomulikult. Ei arvaks, et see ka Beijingi sees on, aga on. Tõsi, kohalesõit võtab ca 1,5 tundi autoga. Enimkäidud paik müüri külastamiseks on Badaling, mille läheduses on ka Mingi dünastia hauakambrid. Müür ongi lahe, kuigi turiste jällegi hordides, aga hauakambrite kohta jätan arvamuse välja kirjutamata, ju nad on ajaloolis-kultuuriliselt hiinlastele olulised, aga…
Endale meeldis müüri ääres käia Mutiyanu juures, mis veidi lähemal, seda ka lennujaamale. Rahulikum ja maalilisem, ehedam kui Badaling, ka loodus ümberringi on palju-palju ilusam. Soovitan soojalt. Ka kallist hotellist saab päevaks minibussi ca 1000 RMB eest seega vältige pakutavaid ekskursioone, võtke hotellist minivan või ka lihtsalt takso (ca 400–500 RMB) ning sõitke Mutiyanusse.
Ei soovita võtta reisibüroode reise, kuna lisaks müürile viiakse veel mitmesse kohta shopingule ja see sööbn aja ära. Parem veeta juba aeg mööda müüri kõndides.
Lama temple.
Mandri-Hiina suurimaid templeid, mida ehib üle 30 m kõrge ja 8 meetrise läbimõõduga ühest tükist eebenipuust välja raiutud Buddha kuju. Hästi kulutatud 30 RMB, kui seal ära käia. Lisaks mõnus vaheldus linnakärale. Yonghegongi metroopeatus (liinid 2 ja 5)
Temple of Heaven on ka oluline kultuurimälestis, kus võimaluse korral tasub ära käia, saab Hiina mastaapidest paremini aru. Ja ega neid kohti, kus Beijingis lõpuks käia ka just palju ei ole.
Olümpiarajatised on võimsad küll, raha eest saab olümpiastaadionil endast pjedestaalil ka pilti teha. Rahaks oskavad hiinlased küll kõik keerata, kuigi tegelikku rakendust on neile täna küll raske leida. Väidatavalt planeeritakse staadioni tagaruumid kaubanduskeskuseks ümber ehitada.
Toit.
Kuna tänane Beijing on kultuuriliselt kirju, leiab siit kõike: alates hiina köögi eri piirkondadest kuni jaapani ja brasiilia restoranideni, kõik tasemel. Nälga ei jää ka see, kellele hiina toit millegipärast ei maitse või ei saa pulkadega hakkama.
Hiina kõõk vajaks aga eraldi alarubriiki, seepärast ei hakkagi pikalt lahti kirjutama.
Seni olen Beijingis süüa võinud ükskõik kus, alates tipprestoranist kuni hutongi vahel kohalikus laudlinade ja vakstuta sööklas. Toit on ALATI olnud maitsev ega ole põhjustanud ühtegi ihuhäda, sest kohalikud käivad seal söömas iga päev ning kokad ei saa lubada eksimusi hügieenis. Erinevalt puhasturistlikust Lijangist, kus ma oma elu esimese hiina kõhutõve külge sain.
Soovitus-Dongzhimen Inner street – reas väga häid restorane. Beixingqiao peatus, Metrooliin nr. 5 .
Transport.
Lisaks jalgrattale, millest juba kirjutatud, on tõeliselt mugav Beijingi metroo. Liine tekib järjest juurde, see katab kõik olulised paigad, kus vaja käia ning on kiire, tõhus, odav (3 eek-i pilet) ja lihtne kasutada. Metroo on hästi märgistatud, lisaks hieroglüüfidele ka pinin's ehk ladina tähtedega hiina keeles, üleminekud ühelt liinilt teisele ja väljapääsud selgelt tähistatud. Tipptunni ajal täesti asendamatu ka siis, kui vaja minna näiteks lennujaama. Olümpiaks peaks valmima ka kirdeliin, mis Dongzhemeni jaamast otse lennujaama viib.
Takso on odav ( 10 eek esimesed 4 km ja edasi ca 3 eek km) ja tõhus, eriti õhtuti või keset päiset päeva. Ainuke asi, et kõik sihtkohad, kuhu plaanid sõita, tuleb taksojuhile esitada kirjalikult hieroglüüfides. Ka siis, kui arvad, et oskad sihtkoha õigesti välja hääldada, võid sattuda hoopis mujale, järeleproovitud.
Bussidega on selline lugu, et ainus, millele ma mõlemas suunas pihta olen saanud, on lennujaama shuttle-bus, kogu muu bussiliiklus on hieroglüüfivõõrale inimesele lootusetult arusaamatu. Tõsi, pikemaid ühes suunas ühte tänavat minevat liini saab jalavaeva lühendamiseks ka kasutada.
Linnalähirongid on osaliselt liidetud metrooskeemi ning täiesti kasutatavad, mugav on näiteks Suvepalees ära käia, kuigi lõpus tuleb ikka takso võtta.
Ja taaskord eelpoolmainitud Airport Express rong.
Majutus.
Minul on 2 lemmikhotelli, mõlemad Chongwenmeni metroojaam kõrval. Novotel Xin Qiao , http://www.novotel.com/…/index.shtml mis on 4 tärni ja väga korralik ning sellest üle tänava Chongwenmen hotel, mis väga korralik 3-tärnikas ja väga mõistliku hinnaga (ca 330 RMB twin room)
http://hotels.english.ctrip.com/…tel/h48.html
Hotell tasub kindlasti enne läbi Ctripi ära broneerida, sest kohapeal on hoopis teine hinnakiri. See kehtib üldse Hiina hotellide kohta.
Shoping.
Põhilised shoppamiskohad on teadagi Silk Street Market Yong' Anli metroojaama juures (liin 1) ja Perl Market Tientandongmen'i metroojaamas (liin 5)
Loomulikult on palju ka päriskaubamaju, mis jube suured, kuid brandikaup on neis ka eurooplase jaoks kallis ning päris hiina kaup reeglina jälle ei sobi selga. Naiste puhul on see kohe lootusetu, kui just poisilik kehaehitus pole. Ja maitse on ka väga teine.
Rannamõnude nautimiseks tuleb võtta ette tripp Beidaihe'sse. Lähemalt on kirjas siin http://trip.ee/node/51982#new
Side
Hotellides on internet igal pool olemas, odavametes tasuline (ca 15 RMB tund või 60 RMB ööpäev), kallimates tasuta. Õnneks on olemas Sturbucks, kus on tasuta WIFI. Ostsin ka CMCC wifi kaardi (200 t 100 RMB) , kuid seda õnnestus kasutada vaid lennujaama terminalis, mujal levi ei leidnudki.
Kui on pikem olemine ja mitu inimest, tasub osta kohalik SIM kaart. Kui seda kombineerida Skype, Skype In numbri, Skypeout, Skype-to-go numbri ja suunamistega, saab märkimisväärse osa sidekuludest kokku hoida.
Raha.
Raha-automaate on palju ning enamus neist annab raha välja ka rahvusvaheliste kaartidega. Samas on Hiina ikka Aasia ning kuigi hotellides ja ka paljudes restoranides saab maksta kaardiga, tasub esmaste vajaduste jaoks raha Eestist kaasa võtta, hiljem saab alati kohapealt raha juurde. Küll ei tasu võtta kaasa valuutat (EUR, USD), sest selle vahetamine on keeruline, aeganõudev ning tülikas protseduur (pass peab kaasas olema) jne. Kusjuures rahavahetuskohti on vähe ja nende lahtiolekuaeg piiratud.
Ja veel – Beijing on väga turvaline. Kunagi ning mitte kusagil pole tundnud ennasgt ohustatuna, ka mitte öösel Hutongide vahel. Su suurt kaamerat ei rebita käest ära vaid pigem tehakse sind kusagil lolliks nii, et sa ise ja vabatahtlikult oma raha ära annad, arvates, et oled rohkem vastu saanud, kui ise välja andsid.
Hiina joogikombed ja joogid
Toon oma tripi kirjutatud teemad ka oma blogisse üle. Algatuseks siis sissejuhatus jookidesse ja joogitavadesse
Millegipärast arvatakse, et hiinlased “ei kanna” ja seega ka ei joo.
VÄGA VALE EELDUS.
Kannavad ja joovad ning palju.
Kõigepealt jookidest ja siis kommetest.
Enimjoodavaim jook on ilmselt õlu ning Hiina õlu on reeglina alati joodav, vahet pole, mis ta maksab. Muide, uuringud väidavad, et õlut on Hiinas pruulitud juba 9000 aasta eest… Õlu maksab hiinas 2–3 RMB (1 Rmb = 1,5 EEK) suur pudel (660 ml) , söögikohas alates 5 RMB ja ööklubis kuni 30 RMB väike (330 ml) pudel.
Mõned tuntumad brändid:
Tsingtao tuleb Qingdao linnast Kirde-Hiinast Jinani provintsist. Qingdao oli vana Saksa koloonia, sealt ka traditsioonid. Ainuke rahvusvaheliselt tuntud hiina õlu. Erinevaid õllesid, kõik head.
Yan Jing on pealinna Beijingi õlu, kerge, leevendab kuumust hästi
Pearl River nimelist humalajooki tehakse Kantonis, Guangzhous.
Lääne inimestele pakub kindlasti huvi hiina vein, ning mitte nende flower wine, vaid ikka “päris” viinamarjavein .
Viinamarja veini valmistamise algus jääb Hun-i dünastia aegadesse 200 aastat enne Kristust, tänapäevane ajalugu algab 19. saj lõpust ning päriselt aktiivne tegevus ca 30 aasta eest.
Lõviosas tuginetakse Prantsuse traditsioonile, sealt ka enamlevinud viinamarjasordid. Suuremaid regioone on kokku 8 ning neid leiab nii Usbekistani kui Himaalaja külje alt kui ka Idarannikult.
Enimlevinud brände:
Great Wall Selle labeli alt leiab väga erinevaid veine, nii punaseid kui ka valgeid, asukoht suhteliselt Beijingi lähedal Shachengi piirkonnas. Veinid pigem kerged, tasub juua vanemaid veini (nii aastast 1999) Hinnaskaala ka väga lai, poes paarikümnest RMB-st kuni tuhandeni.
Changyu Winery, asub idarannikul, Bohai Bay regioonis Yantai's, mis muide asub samal laiuskraadil Bordeaux-ga. Väga head veinid, endale meeldisid punased.
Dragon Seal on samuti üks suurematest tootjatest, kes lisaks tavaveinile toodab klassikalise shampanja meetodiga vahuveine.
Ise sai käidud Qingdao lähedal Huadong Winery's Väga maaliline koht ookeani ääres mäe küljel, välja ehitatud klassikaline „prantsuse mõis“ uusima tehnoloogiaga. Tasub käia, lisaks on Qingdao mõnus suvitusrajoon paljude liivarandadega ja seda ka meie suve ajal.
Suurepärased valged veinid, eriti Riesling, kuid ka punastele oleks patt midagi ette heita. Hinnaskaala samuti tavatarbimise 40 RMB-st kuni 800 RMB-ni
Valgete veinide joomise Hiinas teeb keeruliseks see, et ega neid ei kiputa ette jahutatama, sest hiinlane sööb ja joob kõike enam-vähem kehatemperatuuril.
Kangetest jookidest on peategija baiju (häälda: baidziu) , mis on riisipõhine destillaat ja 56 kraadi kange. Valdav enamus parimatest ja kallimatest jookidest tuleb Chengdu lähistelt Sichuani provintsist. Maitse: puskar mis puskar. Aga kuna seda juuakse toatemperatuuril siis minu enda kirjelduse kohaselt lõhnab ja maitseb nagu mädanema läinud nõudepesulapp.
Hind poole liitri eest 8 RMB kuni mitu tuhat. No ei oska öelda, kas see väga kallis jook oma hinda väärt on, isikliku arvamuse kohaselt ei aita kõrge hind teda joodavamaks teha. Kalleimad ja tuntuimad margid Wuliyangie, Mao Tai, Gaoliang Jiu, Erguotou
Lisaks on tõeline tegija ka šoti viskidest Chivas Regal, kohalikus kõnepruugis eesti keele hääldusvastena Tšõvašõ. See on viski sünonüüm ja kohaliku yuppie-rahva meelisjook ööklubides miksituna jääteega.
Hiina joogikombed
Alustuseks: põhja pool, kus külmem juuakse rohkem baijiut ja lõuna pool õlut (bijiao).
Kui satud pidulikumale õhtusöögile siis põhireegel on see, et alkoholiklaasi puudutakse ainult toosti peale, toidu kõrvale juuakse teed või (sooja) vett.
Esimene valik, mis sa teha saad, on valida jook. Järgnevale mõeldes: mida lahjem seda parem, kuid alati ei anta seda võimalust. Alkoholi mitte joomine on solvang.
Teine valik on klaas: mida väiksem, seda parem, aga alati ei anta ka seda võimalust. Ainuke, mida enda päästmiseks teha, on kaubelda, mitme toostiga suur klaas (ca 150 ml) tühjaks juuakse. Parim võimalik tulemus on 6.
Edasine näeb välja nii (Shandongi provintsi näitel, kuid on üldistatav):
Aukülaline istub peoperemehe kõrval tema paremal käel, mõlemad näoga väljapääsu poole.
Peoperemehel on 3 või 6 esimese toosti õigus. Kõik, keda toostis mainitakse, joovad. No ja külasisi tervitatakse nende kõigiga mingil moel. Kui tervituseks kõlab “kambei”, siis põhjani (või suurest klaasist esimene korralik lonks)
Siis on peoperemehe “paremal käel” 3 toosti: ikka külaliste terviseks ja ikka “kambei” , muide, peoperemees sel ajal ei võta.
Siis on aukülalisel 3 toosti ning seejärel tema “paremal käel” 1 toost, selle saab siis aukülaline vahele jätta.
JA SIIS: hakatakse joome sinasõprust kõigi laua ümber istujate vahel (eks ikka külalistega, mitte hiinlased omavahel) Nii avaneb võimalus juua IGA LAUA ümber istunud hiinlasega (ja neid võib olla vabalt 10 ja enam) KOLM KORDA , ja ikka “gambei”
Kas jõudis kohale, miks see klaaside ja jookide valik nii oluline oli alguses?
Kogu üritus kestab ca 2 tundi marulise tempoga ja sa ei tea, kes istub sinu vastas järgmisel hommikul läbirääkimistelauas. Tõenäoliselt mitte see tüüp, kes su kõrval kogu aeg gambei hüüdis ja reipalt kaasa jõi, vaid keegi neist, kes väikesest klaasist õlut limpsis…
Ööklubi kõige levinum jook on šoti viski ja just Chivas Regal. Ja joomise komme on järgmine:
4-ne seltskond, 2 paari istuvad lauda ja tellivad 1 liitrise viski ning 1 liitrise kannu, millest pool on jääkuubikuid täis. Osa viskist valatakse jääkuubikute peale, nõrgemad valavad sinna peale veel sidrunimaitselist jääteed. Kui pudel tühi, tellitakse järgmine. Ja kõik lauad on liitriseid viskipudeleid täis. Kohati oligi nii, et laua said siis, kui viski ostsid. Hind liitrisele oli alates 500 RMB, sõltus linnast ja kohast.
Kui juuakse õlut, siis väikseid pudeleid tellitakse 6 või 12 kaupa, regiooniti on ka siin erinevusi, ka õllekates oli mõistlik tellida korraga vähemalt 6 väikest (330 ml) õlut. Kohalik tellisid ikka ämriga lauda. Mingites kohalikes söögikohtades olid ka lahedad ca 2 -liitrised õlletermosed.
Ja veel: kui tahad külma jooki, siis tuleb seda ka öelda, ja kui kuuma kohvi, siis tuleb ka seda öelda.
Üldreeglina: mida põhja poole, seda rohkem ja kangemaid jooke juuakse. Ja joomist Hiinas tasub võtta tõsiselt, sest eriti rohke baiju on järgmise päeva jaoks hirmuäratav. Kui saad, ära joo, aga alati ei õnnestu…
Millegipärast arvatakse, et hiinlased “ei kanna” ja seega ka ei joo.
VÄGA VALE EELDUS.
Kannavad ja joovad ning palju.
Kõigepealt jookidest ja siis kommetest.
Enimjoodavaim jook on ilmselt õlu ning Hiina õlu on reeglina alati joodav, vahet pole, mis ta maksab. Muide, uuringud väidavad, et õlut on Hiinas pruulitud juba 9000 aasta eest… Õlu maksab hiinas 2–3 RMB (1 Rmb = 1,5 EEK) suur pudel (660 ml) , söögikohas alates 5 RMB ja ööklubis kuni 30 RMB väike (330 ml) pudel.
Mõned tuntumad brändid:
Tsingtao tuleb Qingdao linnast Kirde-Hiinast Jinani provintsist. Qingdao oli vana Saksa koloonia, sealt ka traditsioonid. Ainuke rahvusvaheliselt tuntud hiina õlu. Erinevaid õllesid, kõik head.
Yan Jing on pealinna Beijingi õlu, kerge, leevendab kuumust hästi
Pearl River nimelist humalajooki tehakse Kantonis, Guangzhous.
Lääne inimestele pakub kindlasti huvi hiina vein, ning mitte nende flower wine, vaid ikka “päris” viinamarjavein .
Viinamarja veini valmistamise algus jääb Hun-i dünastia aegadesse 200 aastat enne Kristust, tänapäevane ajalugu algab 19. saj lõpust ning päriselt aktiivne tegevus ca 30 aasta eest.
Lõviosas tuginetakse Prantsuse traditsioonile, sealt ka enamlevinud viinamarjasordid. Suuremaid regioone on kokku 8 ning neid leiab nii Usbekistani kui Himaalaja külje alt kui ka Idarannikult.
Enimlevinud brände:
Great Wall Selle labeli alt leiab väga erinevaid veine, nii punaseid kui ka valgeid, asukoht suhteliselt Beijingi lähedal Shachengi piirkonnas. Veinid pigem kerged, tasub juua vanemaid veini (nii aastast 1999) Hinnaskaala ka väga lai, poes paarikümnest RMB-st kuni tuhandeni.
Changyu Winery, asub idarannikul, Bohai Bay regioonis Yantai's, mis muide asub samal laiuskraadil Bordeaux-ga. Väga head veinid, endale meeldisid punased.
Dragon Seal on samuti üks suurematest tootjatest, kes lisaks tavaveinile toodab klassikalise shampanja meetodiga vahuveine.
Ise sai käidud Qingdao lähedal Huadong Winery's Väga maaliline koht ookeani ääres mäe küljel, välja ehitatud klassikaline „prantsuse mõis“ uusima tehnoloogiaga. Tasub käia, lisaks on Qingdao mõnus suvitusrajoon paljude liivarandadega ja seda ka meie suve ajal.
Suurepärased valged veinid, eriti Riesling, kuid ka punastele oleks patt midagi ette heita. Hinnaskaala samuti tavatarbimise 40 RMB-st kuni 800 RMB-ni
Valgete veinide joomise Hiinas teeb keeruliseks see, et ega neid ei kiputa ette jahutatama, sest hiinlane sööb ja joob kõike enam-vähem kehatemperatuuril.
Kangetest jookidest on peategija baiju (häälda: baidziu) , mis on riisipõhine destillaat ja 56 kraadi kange. Valdav enamus parimatest ja kallimatest jookidest tuleb Chengdu lähistelt Sichuani provintsist. Maitse: puskar mis puskar. Aga kuna seda juuakse toatemperatuuril siis minu enda kirjelduse kohaselt lõhnab ja maitseb nagu mädanema läinud nõudepesulapp.
Hind poole liitri eest 8 RMB kuni mitu tuhat. No ei oska öelda, kas see väga kallis jook oma hinda väärt on, isikliku arvamuse kohaselt ei aita kõrge hind teda joodavamaks teha. Kalleimad ja tuntuimad margid Wuliyangie, Mao Tai, Gaoliang Jiu, Erguotou
Lisaks on tõeline tegija ka šoti viskidest Chivas Regal, kohalikus kõnepruugis eesti keele hääldusvastena Tšõvašõ. See on viski sünonüüm ja kohaliku yuppie-rahva meelisjook ööklubides miksituna jääteega.
Hiina joogikombed
Alustuseks: põhja pool, kus külmem juuakse rohkem baijiut ja lõuna pool õlut (bijiao).
Kui satud pidulikumale õhtusöögile siis põhireegel on see, et alkoholiklaasi puudutakse ainult toosti peale, toidu kõrvale juuakse teed või (sooja) vett.
Esimene valik, mis sa teha saad, on valida jook. Järgnevale mõeldes: mida lahjem seda parem, kuid alati ei anta seda võimalust. Alkoholi mitte joomine on solvang.
Teine valik on klaas: mida väiksem, seda parem, aga alati ei anta ka seda võimalust. Ainuke, mida enda päästmiseks teha, on kaubelda, mitme toostiga suur klaas (ca 150 ml) tühjaks juuakse. Parim võimalik tulemus on 6.
Edasine näeb välja nii (Shandongi provintsi näitel, kuid on üldistatav):
Aukülaline istub peoperemehe kõrval tema paremal käel, mõlemad näoga väljapääsu poole.
Peoperemehel on 3 või 6 esimese toosti õigus. Kõik, keda toostis mainitakse, joovad. No ja külasisi tervitatakse nende kõigiga mingil moel. Kui tervituseks kõlab “kambei”, siis põhjani (või suurest klaasist esimene korralik lonks)
Siis on peoperemehe “paremal käel” 3 toosti: ikka külaliste terviseks ja ikka “kambei” , muide, peoperemees sel ajal ei võta.
Siis on aukülalisel 3 toosti ning seejärel tema “paremal käel” 1 toost, selle saab siis aukülaline vahele jätta.
JA SIIS: hakatakse joome sinasõprust kõigi laua ümber istujate vahel (eks ikka külalistega, mitte hiinlased omavahel) Nii avaneb võimalus juua IGA LAUA ümber istunud hiinlasega (ja neid võib olla vabalt 10 ja enam) KOLM KORDA , ja ikka “gambei”
Kas jõudis kohale, miks see klaaside ja jookide valik nii oluline oli alguses?
Kogu üritus kestab ca 2 tundi marulise tempoga ja sa ei tea, kes istub sinu vastas järgmisel hommikul läbirääkimistelauas. Tõenäoliselt mitte see tüüp, kes su kõrval kogu aeg gambei hüüdis ja reipalt kaasa jõi, vaid keegi neist, kes väikesest klaasist õlut limpsis…
Ööklubi kõige levinum jook on šoti viski ja just Chivas Regal. Ja joomise komme on järgmine:
4-ne seltskond, 2 paari istuvad lauda ja tellivad 1 liitrise viski ning 1 liitrise kannu, millest pool on jääkuubikuid täis. Osa viskist valatakse jääkuubikute peale, nõrgemad valavad sinna peale veel sidrunimaitselist jääteed. Kui pudel tühi, tellitakse järgmine. Ja kõik lauad on liitriseid viskipudeleid täis. Kohati oligi nii, et laua said siis, kui viski ostsid. Hind liitrisele oli alates 500 RMB, sõltus linnast ja kohast.
Kui juuakse õlut, siis väikseid pudeleid tellitakse 6 või 12 kaupa, regiooniti on ka siin erinevusi, ka õllekates oli mõistlik tellida korraga vähemalt 6 väikest (330 ml) õlut. Kohalik tellisid ikka ämriga lauda. Mingites kohalikes söögikohtades olid ka lahedad ca 2 -liitrised õlletermosed.
Ja veel: kui tahad külma jooki, siis tuleb seda ka öelda, ja kui kuuma kohvi, siis tuleb ka seda öelda.
Üldreeglina: mida põhja poole, seda rohkem ja kangemaid jooke juuakse. Ja joomist Hiinas tasub võtta tõsiselt, sest eriti rohke baiju on järgmise päeva jaoks hirmuäratav. Kui saad, ära joo, aga alati ei õnnestu…
Subscribe to:
Posts (Atom)