Thai ja Cambodia reis, 2010

Reisi organiseerimisega sai päris palju vaeva nähtud ning infot otsitud. Ehk aitab kirjapandu kedagi enda reisi lihtsamaks teha nii, nagu meie teiste õpetustest kasu saime.

Naistepäeva pealelõunal asusime Finnairiga teele Bangkoki poole. Lennureisist pole muud märkida, kui ligi 2 tundi kestnud turbulentsi, mille kestel sain teada, milleks kasutatakse istme seljatoe taskusse jäetud väikseid veekindlaid kotikesi. Minul endal polnud viga midagi, kuid Theal oli selgelt paha ning samuti ca poolel lennukil. Erinevalt kõigist muudest lendudest piirab Finnair Bangkoki reisil tasuta veini-õlle jagamist ning täiesti aruaadavatel põhjustel – ilmselt on valdav osa reisijatest puhkajad ning parema ööune ootuses on mõistlikum asi kontrolli all hoida. Piiramine tähendab seda, et kui käru on ära käinud, siis pärast juurde ei saa. Samas ei keela keegi küsida rohkem, kui üks klaas või pudelike :-)

Teisipäeval, 9. märtsil kohale jõudes oli üks reisipäev juba nagu läbi. Viisa hankimisele lennujaamas kulus ca 2 tundi, sest meiega samal ajal saabus ilmselt suur lennuk Sru Lankast ja teine kusagilt araabiast, mis ummistas viisataotluse järhekorra. Aga polnud ka hullu. Taksoga linna ning Khao San Roadi piirkonnas asuvasse hotelli SleepWithInn, mille Thea oli netist leidnud ja broneerinud läks veel ca tund. Kuni toa kättesaamiseni sõime lõunaks oma esimese curry ning vedelesime hotelli katusebasseinis. See hotell täitis kõiki meie ootusi - asus heas asukohas, oli ilus, mõnus, asjalik ning mõistliku hinnaga. Hommikusööki nad ise küll ei pakkunud aga see-eest oli söögikohti ümberringi jalaga segada. Ja kuna õues on soe, siis ei pea ju midagi selga ka panema. Seega vahet polnud.

Reisiväsimus hakkas taanduma ning kui olime saanud riided ära vahetada, läksimegi kohe Kuningalossi ning ümbritsevaid templeid vaatama. Pole midagi salata, aga nii kaunilt dekoreeritud ehitisi annab otsida.

Kuulus Smaragd-Buddha Wat Phra Kaewi templis oli üsna tilluke, aga see-eest kõrgel, nii et ega teda ei näinud õieti küll. Selle eest lamav Buddha Wat Pho templis oli 46 m pikk ja 15 m kõrge. Selgeks sai ka see, et tuk-tukiga sõidavad kas kohalikud või lollid turistid, sest nende juhtide ainsateks tegevusteks on kas magamine või turistide röövimine. Milleks muuks saab nimetada sõidu eest tasu küsimist, mis ületab taksomeetri näitu konditsioneeritud, puhtas ja kiiresti liikuvas taksos? Edaspidi me enam tuktuki juhte nende tähtsa tegevuse juures ei seganud ning saime igale poole kiiresti ning mugavalt taksoga kohale. Ka nemad soovisid sõidu alguses 2 korda kõrgemat fikseeritud tasu saada, kuid nõustusid pea alati siiski taksomeetri järgi sõitma. Õhtu sai vara otsa, sest pea 2 päeva olid üheks pikaks kujunenud ning järgmiselgi päeval ootas varajane äratus. See on ka üks minu omandatud reisitarkustest, et kiireks sisseelamiseks teise ajavööndisse tuleb itta lennates katsuda esimene päev ilma lõunauneta pikaks venitada sõltumata lennuga sisuliselt vahelejäänud eelnenenud ööst. See tagab, et juba järgmisel päeval oled valmis ka kohaliku aja järgi kell 6 ärkama ning ka õhtul tuleb uni normaalsel ajal, mitte ei ole poole ööni üleval.

Kolmapäeva, 10. märtsi hommikul tegimegi kella 6-se äratuse, et minna kõige suuremale ja kuulsamale Bangkoki ujuvale turule, Damnoen Saduaki Floating Marketile. Selleks ajaks, kui meie sinna 100 km taha oma turistibussiga kohale jõudsime, olid thaid oma osturetke ilmselt lõpetanud, sest peale valgete me seal shoppamas küll kohalikke ei näinud. Proovisime kevadrulle ning preatud banaane ja mõlemad olid maitsvad, tõsiselt. Suuremat söömat ette ei hakanud võtma, kuna hügieeniga seal oli nagu ta oli. Peale mu kurba kogemust Lijangis (Hiinas), kus just kahtlase veega halvasti pestud nõudest saadud tõve tõttu 2 päeva siruli olin, olen veidi ettevaatlikumaks muutunud.
Lõunapaiku tagasi jõudes sõitsime ekspress jõelaevaga Hiinalinna vaatama. Minu jaoks oli üks üsna tavaline hiina linna osa, kuid Thea polnud hiina turul enne käinud ning uudistamist jätkus iga meetri peale. Otsustasime ka turul süüa, kuna pakutud dim sum’id nägid väga hõrgud välja. Olin Thea julgusest sellises kohas süüa meeldivalt üllatunud, kuid tegelikult oli laudadega tagaruum puhas ning toit maitsev.
Ühtlasi meenutas see mulle, kui delikaatne on hiina toidu maitse võrreldes selle plahvatusega, mille Thai curry suus põhjustab ning ma ei pea üldse toitude tulisust silmas.

Päris õhtul käisime Bangkoki uues kesklinnas, kus Aasia suurima kaubanduskeskuse CentralWorld’i juures toimus Bangkoki jazzfestival. Kuna pealaval midagi meie jaoks põnevat sel õhtul ei toimunud, mis siis, et tegelikult olid kohal staarid, siis jäid piletid ostmata ning kuulasime veidi avatud lavala viljeldud india ja thai jazzi. Esimene oli huvitav ning hea, teine „interesting“ . Kahjuks ei tulnud lavale eelinfo kohaselt esinema pidanud nimekas korea jazz-lauljatar Youn Sun Nah, kelle pärast me tegelikult kohale läksime. Ühtlasi sooritas Thea kaubakeskusest ka enda kohta ülikiire ning eduka shopingu. Üritasime leida oma aegunud LP –s soovitatud kuuulsat Thai restorani, kuid ilmselt oli aeg oma töö teinud ning see koht olevat suletud. Läksime tagasi CentralWorldi ning tõenduseks, et Bangkok on tänapäevane multikultuurne suurlinn, sõime sealsamas lindi pealt sushit. Tuleb tunnistada, et Riias pakutav on oluliselt parem, kuid mitte kallim. Jätkates särava Bangkoki stiilis lasime ennast sõidutada Bangkoki ühte kuulsamasse katuse-restorani – Banyan Tree hotelli 61. korrusel. Koht, kus nii baar kui ka restoran, kannab nime Vertigo ning oli väga classy. Imre Kose peetav nimekaim Tallinnas on 9-ndal korrusel – mastaapide vahe on ilmne. Nii minu Singapure Sling kui ka Thea kohapealne signatuur-kokteil Sex on the Moon olid väga maitsvad ning oma kõrget hinda väärt, pigem küll avanenud vaate ja superhea teenenduse eest. Kallis siin kontekstis on suhteline – ühe kokteili hinnaga saime järgmisel päeval ennast Bankokist naaberriiki Siem Reapi sõidetud, teisalt maksad sama kokteili eest Tallinnas „Amigos“ sama raha, ainult et keldris...
Vara üles, hilja voodi, nõnda vaimurikkus tuppa toodi ehk elamusi kogu raha eest.
Neljapäev 11. märts – taas kella 6-ne äratus. Olime otsustanud mugavuse ning riski kasuks valides Cambodiasse sõitmiseks tavalise rongi- või bussiühenduse asemel kohaliku reisibüroo pakutud väikebussi transferi, mille eest Travelfish korduvalt hoiatas, et sellega petetakse – viikase mujale, üritatakse müüa Cambodia viisat üüratu summa eest jne. Riskide maandamiseks olime teinud endale Cambodia e-viisa juba ette ning ostsime ka sõidu vaid piirini, plaanides sealt edasi liikuda jagatud taksoga. Igatahes meie plaan töötas 100% ja mingit pettust toimeei pandud. Piirist saime üle ka 1 tunniga, hankides selle aja sees veel endale re-entry viisa Taisse tagasi (parempoolne kassa) Umbes pool tundi kulus, kuni leidsime endale kaaslased, kellega Siem Riepi sõitmise taksokulu jagada. Taksoga mingit jama pole- tariif on fikseeritud 12 USD/ inimene jagatud taksos. Meiega koos sõitsid 2 meist veidi vanemat ex-inglast, kes olid 20 aasta eest lahkunud Austraaliasse, elanud sellest 2 aastat Uus-Meremaal ning 3 aasta eest müünud maha oma maise vara ja elavad nüüd kohvrite otsas, sõites mööda Aasiat ringi – nii paar kuud iga koha peal. Siem Reapis tegid väikese vahepeatuse teel Chiang Maist Põhja-Taist Cambodia kuurortlinna Sihounukville’i.
Õhtustasime linnaz, kus turistidele on tehtud elu mõnusaks-koduseks baari-tänavaga, kus saadaval nii pizza-pasta, friikartulid, india, thai ja hiina köök ning õnneks ka kohalik, khmeri oma. Ja odav vein, seda eriti võrreldes Taiga, kus käsi kohe üldse ei tõuse veini eest maksma. Valitud khmeri restoranis tellisimegi kohe pudeli Luis Echenaueri Sauvignon Blanci, mis oli KÜLM, ja mille jaoks toodi lauale ka KÜÜLER ! Täiesti uskumatu! Hind seejuures odavam, kui Tallinnas.
Toiduks valisime peakoka combo, mis koosnes kevadrullidest, khmeri curryst ning roast nimega amok. Vastuseks küsimusele, kas sööme kevadrulle toorelt (fresh) või küpsetatult (deep-fried), ei kujutanud kuidagi ette, et toorest tainast sööksime, seega jäime enda vana kogemuse külge kinni- häbi meil olgu!- ja sõime küpsetatuna. Aga toit oli maitsev, amok meenutas kombinatsiooni stir-fry’st, curry’st ja omletist. Kõrvaltänav oli disco-tänav, kus kõva pidu alles hoogu hakkas võtma. 2 drinki sai ühe raha eest, kuid tõsi, alkoholi oli nende sisse pandud ka ühe jagu  . Kuna taas kord pidime järgmisel hommikul ärkama enam isegi mitte kell 6, vaid kell 5 (eesti aja järgi tegelikult siis südaöösel kell 00) otsustasime minna hotelli. Viimasest saab rääkida ainult ülivõrdes. Valisime Tripadvisori järgi meile sobiva hinnaklassi kõrgeima järjestusega hotelli ning see on lihtsalt väga hea – kõik pakutav ületab ootusi. The Kool Hotel - maja on ilus, maitsekas (rahvuslike nüanssidega neo-funk) , toad on avarad ja hubased. Kui siia lisada suur bassein koos lebotamise-alaga maja taga, maitsvad ning ilusasti serveeritud toidud ning väga sõbralik, lahke ja abivalmis teenindus, siis mida veel tahta? Ah jaa, väga puhas on muidugi ka. Ehk siis „The Kool Hotel“ - soovitame soojalt. Kohalikus skaalas küll keskmisest tibakese kallim kui analoogid, kuid selle vähese eest saab väga palju juurde ning meie mõistes on ikkagi tegemist odava hotelliga. Arvestama peab, et oleme siin absoluutsel kõrghooajal.
Üldse on Cambodia klienditeenindus ülipüüdlik ning erakordselt sõbralik ning see ei ole ostetav naeratus, millega iga palve rahuldamine kaasas käib. Nende minevik on olnud tõeliselt karm ning loodame, et tulevik on helgem. Vähemalt võrdlusbaas loob selleks head eeldused.