Tai-Cambodia reis, 3. osa

Esmaspäev, 15.märts
Algab see reisi osa, mille kohta väga palju kirjutada ei ole, sest eesmärgiks on rannapuhkus. Selleks sai välja valitud Tai suuruselt teine saar Koh Chang ehk tõlkes Elevandisaar, mis on küll aktiivne kuurortpiirkond, kuid mitte nii arenenud, kui Phuket ja Pattaya. Olulise osa moodustavad seljakotirändurid, kelle paradiisiks on Lonely Beach. Sellele rannale olime ka meie oma panuse teinud valides endale peatuspaigaks selle liivarannaga osa ainukese hotelli Siam Beach Resort. Tuba oli avar, kuid kahjuks teisel korrusel, nii et otse randa astuda ei saanud ning ka maja tagant kulgeva tee müra jooksis tuppa sisse. Kuigi kurdetakse, et Lonely Beach enam eriti üksildane ei ole, siis võrreldes põhjapoole jäävate randadega on ikka küll. Meist veidi edasi algas suur seljakotirändurite ala, kus mõne kilomeetri jooksul oli hütt-hütis kinni. Konditsioneeriga hütike oli küll hotellist poole odavam, aga seda romantikat me ei soovinud. Hotell oli üsna ok, ei midagi erilist ning ehituskvaliteet jättis soovida ning ka teenindus oli veidi hooletu. Ilmselt ei suutnud hütilaagrist välja kasvanud hotell uusi standardeid nii kiiresti omaks võtta.

Merevesi oli võrratult soe ning palavus ei tapnud, kuna peesitasime rannaliiva asemel veidi kõrgemal oleva basseini veerel rannatoolidel, vaheluseks sai ennast ka veidi jahedama ja mageda veega basseinis ennast jahutada. Õhtul käisime korra seljakotirahva juures pidusöögil kuid ei jõudnud esinema pidanud reggae bandi ära oodata ning piirdusime buffet-laua ning vaba mikrofoni kasutanud tai kohaliku päritolu hipide kuulamisega. Puhkamise raske töö oli meid ära kurnanud ja läksime mõistlikul ajal tudule. MInul muidugi õnnestus ennast siiski ära kõrvetada, sest kasutasin liiga madala faktoriga päikesekreemi ning kui lisada Kambodžas tekkinud allergilise taustaga nahapõletik, siis ma oma enda nahas küll poleks tahtnud olla. Aga välja ka ei saanud. Uni ei olnud suurem asi, kahjuks, oleks tahtnud lasta ennast Schveiki ravimeetodil märgade linade vahele kitseks siduda.

Teisipäev, 16. märts

Ega me sellelgi päeval midagi mõistlikumat ei teinud kui päevitasime, sõime ja ujusime, st mina päevitasin päikesesirmi all. Õnneks vanajumal veidi hellitas ka pilvise ning vähem kuuma ilmaga. Pealelõunal rentisime rolleri ning minu suureks üllatuseks oli muidu väga ettevaatlik Thea nõus mu seljataha istuma. Ettevaatuseks oli põhjust muidugi kuhjaga, sest suured motika- või võrrikogemus mul puudub ning tänu väga mägisele maastikule olid ka teed järskude tõusude languste ning kurvidega. Sõitsime põhja poole Kai Bae rannakülla, kus Thea võttis kerge massaaži ning mina sõin samal ajal banaanipannkooki. Ja saigi taas õhtu läbi. Kuna olime hankinud kohalikku päritolu aloe vera geeli, siis see hakkas tasapisi head mõju andma, koos muude salvidega, mida omale peale määrisin. Üldse hakkas tunduma, et toimub üks pidev mökerdamina hommikust õhtuni - küll ühte kreemi enne ja teist peale päevitamist, lisaks päikesepõletuse geel ning põletiku ravimiseks hangitud kreem, Päeva jooksul sai mingi 4-6 kihti peale pandud.

Kolmapäev, 17. märts

Ennelõunane aeg kulus taas passiivsele puhkusele rannas ning pealelõunal rollerdasime ennast saare edelatipus asuvasse kalurikülla Bang Bao, millest oluline osa asuv vaiadele ehitatud kai peal. Targad raamatud väitsid, et seal asuvad väga head mereannirestoranid ning nad ei valetanud. Lõunatasime ning tagasiteele asudes märkas Thea teeääres viita, mis juhatas puhkekeskusse, kus oli hind pea poole peale alla lastud ehk siis sellele tasemele, mida oma hotelli eest maksime. Peale käänulist ning tolmuseks-auklikuks muutunud tee läbimist jõudsime väga ilusa ning lopsaka ja hooldatud aiaga Nirvana Resortini, mis koosnes kõigest 11 väikesest majakesest. Vaatasime ringi ning otsustasime oma tagasihoidliku, rahva- ning kärarohke hotelli vahetada luksuse ning üksilduse vastu. Maksime käsiraha ja plaamisime järgmisel hommikul ümber kolida.

Õhtuks olime broneerinud endale kokakursuse, sest ammune plaan oli omandada õiged võtted Tai roogade valmistamisel. Olime omavahel kokku leppinud, et tunniplaanis saavad olema Tom Yum, punane curry ning kana-india pähkli stir-fry. Tegemist oli sisuliselt privaat-tunniga, sest juhendaja oli ainult meie päralt. Algatuseks tegime valmis curry pasta, mille retsepti ma siinkohal ära tooma ei hakkagi, sest tooraineid pole niikuinii Eestist saada. Igaks juhuks tegime üsna pehme maitsega curry ning hiljem selgus, et oleks võinud tšillisid ikka veidi julgemalt sisse loopida. Kogu selle ürituse finaaliks sõime oma tehtud toidud ära ning tuleb tunnistada,

Neljapäev, 18. märts.

Panimegi oma kompsud kokku, Thea sõitis taksoga ees ning mina motorolleriga järgi. Maanteeäärest majutuskohani tegin 2 reisi, ühega viisin suure kohvri ning teisega Thea ja väikese kohvri. Kuigi majakesed on otse mere ääres ning mõni neist peaaegu ka meres, ei ole tegemist supelrannaga. Nii veetsime hommikupooliku oma basseinides - kompleksi territooriumil oli nii mereveega kui ka mageda veega bassein, neist viimane veel üsna eraldatud kohas kõrgemal mäe küljel. Õhtustasime tervelt praetud kalaga kaipealses restoranis ning toit oli taas super. Kuna majake oli erakordselt mõnus ning lõpuks ometi oli ka pehme voodi, siis nautisime neid ning läksime üsna vara magama. Puhkamine ikka kohe on raske töö.



Reede, 19. märts.

Tegemist oli meie viimase rannapäevaga ning võtsimegi viimast, et endale ikka korralik jume peale saada. Enne kui päris palavaks läks, tegime tiiru peale hotellist alanud džunglirajale, kus meile jalutas vastu ahviperekond. See, et nad mitte kodustatud pole, sai selgeks, kui pildistades julgesin mõned sammud metsa alla nende suunas teha. Isaahv tegi paar kiiret hüpet minu suunas ning paljastas ähvardavalt hambad. Kuna targem annab järele, siis taandusin kiiresti. Söömas käisime teab-juba-mitmendat korda kail asuvas restoranis. Seekord proovisime ära ka tiigerkrevetid, mis olid tõsiselt pirakad. Tõele au andes oli grillitud versioon veidi üle küpsetatud, aga see on minu maitse.

Pärastlõunal ajasime rolleri jälle kuumaks kui läksime 30 km põhja pool asuvalt suurimat ning kuumimat White Sand Beachi vaatama. Isegi pealelõunal oli seal oluliselt rohkem rahvast rannas, kui Lonely Beachil hommikupoolikul. Ju siis on Lonely Beach ikka üksildane küll, sõltub taustsüsteemist. Seni, kuni Thea teabkuimitmendat korda ennast masseerida lasi, viisin mina rollegi tagasi. Kohe täitsa kahju oli, sest olin selle riistapuuga üsna ära harjunud. Kuna meie kompleksi sees oli ka väga stiilne vee peale ehitatud paviljonis olev restoran, siis lõpetasime oma puhkuse nautimise seal. Suur ning avar kuid väga hubane ruum ning teenindajad oli meie päralt - sel õhtul seal peale meie keegi ei söönud. Kuigi kartsin, et sellises kohas, kus suurt keegi ei käi, võib toidu tase olla kahtlane, siis õnneks eksisin. Toit oli väga maitsev ning teenindus super. Vääga romantiline õhtusöök oli.


Laupäev, 20.märts

Kuna teekond Siem Reapist Koh Changile oli olnud piinarikas, siis ei tahtnud oma viimast Tai-päeva tervenisti reisimisele kulutada, pealegi oli soov veel veidi Bangkokis shopata ja ringi vaadata. Seetõttu olime tellinud omale auto, mis meid otse ühest hotellist teise viis. Nii olimegi kell pool kolm juba Bangkok Palace hotellis, mille kuulsamad ja paremad päevad jäid ilmselt 1960-ndatesse aastatesse. Kuid kuna ta oli väga hea asukoha ja mõistliku hinnaga, siis täitis oma otstarbe 100%. Skytrainiga, mis on lihtsalt estakaadiga tänavate kohale tõstetud metroo, sõitsime Chatuchaki turule, mis on ca 5 jalgpalli välja suurune ning enam kui 5000 müügipunktist pidi olema võimalik osta mida iganes. Meie ei leidnud aga midagi, lasime ennast lõpuks juhatada hoopis kõrvalasuvale toiduainete turule ning ostsime kõike vajaminevat alates sidrunheinast ja galangalijuurest kuni valmis curry-pastadeni. Viisime kraami hotelli, panin jalga pikad püksid, triiksärgi ja kinnised kingad ning läksime "UUE BANGKOKI" peale jalutama. Nimelt ei lasta seal viisakamatesse kohtadesse shortsides ja plätudes lihtsalt uksest sisse.

Loomulikult ei leidnud me ka Kagu-Aasia suurimast ja uusimast CentralWorldi kaubakeskusest mitte midagi osta ning suundusime taas ühte linna soosituimasse katuse-baari. Sel korral siis Thea Travel Channelist nähtud Sirocco baari, State Toweri 64 korrusel. Tuul oli kõva, kuid vedeleda sai mõnusates diivanites ning kokteil maitses väga hea. Selle naeratuste maa Taiga on küll selline lugu, et luksushotelli baaris 500-bahtise kokteili alla peale ja järele saab küll ohtralt naeratusi, kuid mujal 100-bahtise õlle juurde see enam ei kuulu. Ilmselt hinna sisse ei mahu lihtsalt. Märkamatult oli saanud õhtust öö ning varahommikul tuli asuda lennujaama poole teele.

Pühapäev, 21. märts

kulus tervikuna lendamisele. Õhtuks olime kodus, kus Triin-Eigo koos väikese Mihkliga olid meile katnud laua omatehtud sushiga. Väga hea oli taas kodus olla.