Thai-Cambodia, osa 2

Reede, 12. märts
Seekord siis äratus kell 5 hommikul, et 5.20 sõita tuktukiga vaatama päikesetõusu Angkor Wati juures. Hinnainfoks niipalju, et 1-päevane sissepääs templite alale maksab 20 USD ja 3-päevane 40 USD inimene ja tuktuk terveks päevaks ka 20 USD. Näha oli veel nii grupituriste (loe: jaapanlasi) bussidega ning seljakotirändureid jalgratastega.

Lisaks meile oli kohale tulnud veel ca tuhatkond inimest, seega polnud tegemist just eriti romantilise käsi-käes üritusega, vaid pigem sooviga maaliline pilt võimalikult loomutruult pildile jäädvustada. Aga ei saa ka eeldada, et jumalast ja inimestest muidu mahajäetud paigas ühe maailmaime juures saaks seda rahus üksi imetleda.
Angkor Wat’i tempel on maailma suurim sakraalehitis, mis rajati aastatel 1112-1152 Vishnu auks, kellega tolleaegne Khmeri riigi juht Suryavarman II ennast samastas. Väidetavalt on tegemist ühtlasi ka viimase matusepaigaga, milleks ta ka ilmselt ehitati, sest eripärasena on see suunatud lääne suunas, mida ajalooliselt seostatakse surmaga. Ehk siis ei midagi uut päikese all, kui meenutada kasvõi püramiide. Vahe vaid selles, et tegemist oli ka aktiivselt tegutsenud templiga.
Ehitis on tõesti võimas ning kaetud sadade meetrite ulatuses bareljeefidega ning lugematu hulga skulptuuridega. Kõigist teistest kümnetest templitest on Angkor Wat kõige paremini säilinud.

Oli mis oli, aga päikesetõus oli tõeliselt ilus ning valguse saabumise ja päikese templi kohale kerkimise vahel käisime seda ka seestpoolt uudistamas. Tõelisel ajaloo- ning arhitektuurihuviliselt jätkuks seal tegevust kindlasti päevadeks. Meie sõitsime aga tagasi hotelli, et nautida hommikusööki.

Pikka puhkust ei võtnud, sest ees ootas Siem Reapi suurim rajatis, peale Angkor Wati rajatud linn Angkor Tom, mille südames asus temple Bayon. Omal ajal (12. saj.) olevat Angkor Tomi 8 m kõrguse ja 13 km pikkuse linnamüüri sees elanud 70 000 inimest, mis on võrreldav mistahes Euroopa suurlinnaga sel ajajärgul ning linna ümbritsevatel aladel ca 1 miljon. Siinsete linnamüüride ja templite vahel on seigelnud nii Indiana Jones kui Lara Croft (Tomb Rider) Tänaseks päevaks ei ole alles puidust tsiviilehitisi, vaid ainult templid, sest kivi kui ehitusmaterjal oli jäetud jumalatele. Linna südames olev Bayoni tempel on keerukas ning väljast ei avalda eriliselt mingit muljet. Müstika tekib siis, kui oled turninud kolmandale tasemele ning iidsed kivist tahutud jumalate näod su kõrval seisavad.
Peale rida võiksemaid templeid ning muid rajatisi jõudsime põnevaima templini – Ta Prohm. See on ehitis, mille džungel nii üle võttis, et tänaseks 300-400 aastased puud on sõna otseses mõttes müüridest läbi kasvanud. Ühtlasi on just see tempel meenutuseks, millisena peale 14. sajandil pooleks tuhandeks aastaks tühjaks jäänud linna 19. sajandi alguses üks prantslasest ajaloohuviline selle esimese läänlasena leidis, ülejäänud on džunglist vabastatud ja puhtaks raiutud. Väidetavalt sai khmeride võimsale suurriigile saatuslikuks just Angkor Tomi ja Angkor Wati hiiglaslike ehitiste rajamine, mis maksudega ning tööjõu arutu kasutamisega riigi tühjaks kurnas nii, et see enam taide vallutusretkedele vastu ei suutnud seista.

Tegelikult on siin mõtlemise koht, sest mu hea tuttav Hong-Kongi tunnustatud majandusteadlane prof. Leslie Young väitis kord, et pilvelõhkujate ehitamine näitab küll riigi käesoleva hetke majanduslikku jõukust ja edukust, kuid on sellisena ebaratsionaalne ja viib hävinguni. Näiteks Petronas Tower Malaisias Kuala Lumpuris valmsi enne Aasia krahhi ning riik pole toibunud senini, Tokyo kesklinn ning Jaapani aastakümneid kestnud majandusseisak või Manhattan New Yorgis jne. Tea, kas maailma kõrgeima hoone rajamine Dubais, mille ehitamine juba finantspõhjustel praegu venis ning suur osa on sellest väidetavalt tehnilistel põhjustel külastajatele suletud, näitab naftariikide õitsengu lõpu algust või kuidas peaks suhtume Shanghais Pudongi piirkonda kolme maailma viie kõrgeima hoone sekka kuuluva torni rajamisi, neist üks valmis eelmisel aastal ning üks ja Hiina kõrgeim on valmimisel? Õnneks piirdusime Tallinnas Radisson SAS-i ja SEB-ga ning ülejäänud kümned jäid ehitamata ning loodetavasti pandi pikemaks ajaks kalevi alla. Samas on ka Eestis näha soovi rahva rahaga oma enda nime arhitektuuriliselt jäädvustada, kui vaid nimetada KUMU, kontserdimajade seeriat ning ülikoolide suuri õppekorpusi, mille ehituse projekteerimisel oli teada, et seoses demograafilise situatsiooniga jäävad need varsti tühjaks?

Vahepeal tuli teha lõunapaus, sest ilm muutus lämmatavalt palavaks ning kõht vajas täis- ja aju tühjakslaadimist. Proovisime khmeri suppe kanaga- mina teravat kookosesuppi ning thea ananassisuppi. Kookosesupp oli Tai Thom Kha Gai analoog ning ananassisupp oli hapu-soolakas klaari leemega ning mõlemad sisaldasid ohtralt sidrunirohut, laimilehti ja galangalit. Hea mõte on sealmaal pakkuda supi kõrvale aurutatud riisi – nii sai kõhu täitsa täis. Tegime väikse päevaune, vedelesime basseini ääres päikest võttes ning ootasime, kuni kuumus järgi annab.

Päikesetõusu vaatlemisega alanud päev tuli ju päikeseloojanguga lõpetada. Selleks siirdusime tuktukiga ning ronisime koos sadade teistega mäe ning Pre Rupi templi otsa. Vaade avanes riisipõldudele ja hiilgaslikule Ida –Bareyle, mis kujutab endast hiiglaslikku, 7 km pikk ja 1,7 km lai veereservuuari, mis rajati teise aastatuhande alguses. Tänaseks on Ida-Baray veest tühi, kuid tema sõsar läänes suuremas osas vett täis. Mõlemad veehoidlad on täpsed ristkülikud, kuidas nii suuri objekte omal ajal ehitati, jääb arusaamatuks. Päike suvatses veekogu asemel loojuda oluliselt kõrgemal taevas hõljunud pilvede taha, seega suur ilu jäi ära. Ausalt olles sai aasataid Lasnamäe nõlval 12. Korrusel elades sadu kordi nauditud päikese loojumist Tallinna lahte ja üldse meenutas üritus kunagist Peipsi-äärse suve vabaõhukino.

Sellega ei olnud päev siiski läbi, sest tutvuda tuli ka ööeluga. Siem Reapi külastav seltskond on tavapärasest kuurorditajatest oluliselt elavam ning väga kirju – alates hilisteismelistest skandinaavia seljakotirändajatest kuni hallipäiste prantsuse paarideni ja suurte jaapani gruppideni. Peale viimaste, kes ilmselt asustavad kalleid hotelle ning püsivad selle piires, koguneb ülejäänud seltskond kesklinna The Bar Streetile ning selle paralleelile The Alley. Isegi ei tea, mis nendetänavate kohalik nimi võiks olla. The Alley on põhiliselt sisustatud restoranidega ning The Bar Street loomulikult baaridega. Algatuseks proovisime siiski ära toored kevadrullid, mis kujutaski endast tooresse riisitaignasse mässitud värske kurgi, rohelise sibula, klaasnuudlite jms kevadrulle, dipikastmeks kõrvale äädikapõhine tšilliga kaste. Huvitav toit, aga elamust endast ei kujutanud. Pearoaks sai söödud khmeri loomaliha curry, mis oli ok, aga ka ei midagi erilist, täiesti võimalik, et lihtsalt turistidele orienteeritud köök ja kogu lugu. See-eest kutsus meid tollesse söögikohta soravat inglise keelt rääkinud väga särav kambodžia neiu, kes kuuldes meie Euroopa päritolust kirjeldas, kuidas ta just jõulude ajal Euroopas käis – Saksamaa, Austria, Tšehhi ja Slovakkia ning järgmisel aastal plaaanim käia Schweitsis ja Itaalias jne. Vägev lugu, arvestades kui vaese maaga on tegemist. The Bar streetil hakkas mängima live-band, eeslauljaks filipiinlanna, üks kitarristidest oli sama päritolu ning ülejäänud band olid valged. Igatahes oli tegemist väga hea ansambliga, mis mängis popi standardeid. Loomuliikult tekkis tänaval ümber bändi palju inimesi, kes siis endale kõrvalolevast baarist jooke tellis, milleks oli ka baarilett otse tänavale toodud. Kui pidu oli täie hoo üles saanud, siis väsis Thea ära ning me läksime minu proteerimisest hoolimata koju magama. Tegelikult oli pikk päev seljataga ka.

Laupäev, 13. märts
Võtsime endale hommiku ning ärkasime alles pool kaheksa, et jõuaks välja puhata, kuid samas enne suurt palavat sõita lähedalasuva Kagu-Aasia suurima järve Tonle Sapi peal ujuvat küla vaatama. See ujuv küla sõna otseses mõttes ujub, sest kõik majad (loe: hurtsikud) on ehitatud vaatidele ning sõltuvalt aasta-ajast ja järve veetasemest on küla kaugus Siem Reapist 7-15 km. Kui arvasin eest leidvat külatänavat-kanalit ning selle ääres maju, siis pidin pettuma – tegemist oli omamoodi haja-asustusega peaaegu nagu Eesti küla, kus iga maja hõljus oma kohas ning korrastatust nende vahel polnud. Üllatus oli ka see, et asukad olid kõik vietnamlased, ka hõljuk-kool järvel oli vietnamikeelne. Ei tea, mis neid sinna ajas, kas taganeti omal ajal Vietnami kodusõja ajal lõunapoole tunginud punaste eest või on seal mingi muu tagamaa.

Elatutakse turistidest ja kalaküügist – näiteks on turistide kohaletoomist pakkuvad külamehed otsustanud, et üks sõit maksab 10 USD inimese kohta ja punkt. Ei mingit kauplemist ega hinna allalöömist. Kõlab kartelliikokkuleppena, aga on kommuunikokkulepe. Turistidele näidatakse alumiiniumvannidega ringi mõlavaid ning ussidega mängivaid lapsukesi, kes siis kõik raha küsivad. Ka siis, kui kaamerat väljagi ei võta. No ja raha küsivad ka need, kes selle saamiseks mitte midagi ei tee, no nii igaks juhuks, et äkki näkkab.

Lõunatasime juba traditsiooniliselt hotellis, mille köök oli tõesti hea ning kvaliteetne. Mina proovisin hapukat khmeri salatit loomalihaga ning Thea piirdus praetud riisiga. Salat oli maitsev, kuid ootuspärane, sarnanedes minu arvates Põhja-Thai köögiga, niipalju kui ma kohal käimata sellest tean. Ehk siis koosnes kurgist-tomatist,peenekshakitud sidrunheinast-tšillist ja laimimahla-kalakastme kastmest. Väga väga maitsev oli, nagu ka Thea riis. Ah jaa, salati kõrvale pakuti ka riisi, mis oli sama hea hea mõte kui supi puhul. Siis muidugi kerge ujumine-päevitamine ning läksime päevavalges Siem Reapi vaatama.

Linna läbib jõgi ning selle äärne on hästi korrastatud ning ilus. Tee peale jäi ka kuninglik häärber ning kuninglikud aiad, mis kujutas endast lihtsalt kena parki. Residentsi on kuningal seal hädasti vaja, sest kord aastas pidi ta mingil tähtpäeval Angkoris käima. Väikeses restoranis „Butterfly Garden“ pidi pesitsema tuhatkond liblikat, kuid meie väikese vahepeatuse ajal suutsime seal näha vaid mõnda, kuid see eest ilusat isendit. Ei tea, kus ülejäänud olla võisid, sest ära lennata nad kogu aeda katva tiheda võrgu tõttu poleks saanud.

Õhtu veetsime khmeri traditsioonide seltsis – õhtusöögiks valisime traditsioonilise khmeri grilli, mis on huvitav segu korealaste bulgogist ning hiinlaste hot-potist. Malmist sütega pott asetatakse laua keskel olevasse auku, selle peale asetatakse „alumiiniumist tagurpidi sõel“, mille äärtes on sügavam renn. Idee seineb selles, et renni valatakse vesi, millesse pannaks küpsema lõigutud juurviljad ning roheline, mis ühtlasi tekitavad veest puljongi ning kõrgemal aukudega osal küpsetatakse lihaviilakaid. Meie valik oli peakoka assortii, mis koosnes kana- looma-, mao- ning krokodilli lihast, lisandiks erinevad dipikastmed. Kana –ja loomaliha olid nii, nagu ikka, siis põnevamad olid madu ja krokodill. Madu olen varem Hiinaski söönud ning samamoodi sitke oli ta ka siin, aga krokodill oli aga pehme ja hõrk. Selleks ajaks, kui liha küps oli ka köögivili ja roheline pehme ja see maitses peaaegu nagu hot-pot Guangzhous Hiinas.

Khmeri teemat jätkasime Tempel Clubis, kus esimese korruse lärmakate lääne hittide asemele pakutakse teisel korrusel igal õhtul tasuta klassikalist khmeri tantsu koos elusate muusikutega. Angkori taasavastamine turistide poolt on andnud tõuke ka rahvamuusika ja kunsti elustamisele, mis Pol Pothi aja punaste khmeride režiimi valitsemise ajal maha niideti. Meenutuseks, et 70-ndale alguses jõudis vähem kui 20 aastat prantslaste kolonisatsioonist vaba olnud Cambodiasse Hiinast alguse saanud ning läbi Vietnami rullunud punane laine. 20 aasta jooksul kuni 90-ndate alguseni tapeti, piinati või näljutati surnuks pea iga kolmas elanik ning eelisjärjekorras oli maa eliit- seda nii kultuuriline, usuline kui ka majanduslik. Korrati Mao Zedungi kultuurirevolutsiooni, ainult et kordades põhjalikumalt. Kuna USA oli Vietnamis peksa saanud ning NL ei olnud punasesse Cambodiasse sekkumisest huvitatud, siis lasi maailm vennatapul rahumeeli toimuda, enne kui alles 1992 aastal ÜRO sekkus ning tagasi toodi kunagine prints, kelle abiga rahu majja saadi. Jäljed on kohutavad – kogu maa on täis sandistatud ja invaliidistatud inimesi ning giid soovitas ka kõige tugevama ootamatu „häda“ rahuldamiseks käigurajalt mitte kõrvale astuda - ka ebamugavas poosis nähtud/pildistatud saamine ei pääse ligilähedalegi maamiinile astumise tagajärgedele. Aga tants noorte esituses oli tõeliselt ilus ja elamuslik.

Khmeri õhtut jätkasime järgmise tunni jooksul lahus – Thea läks võtma kohalikku massaaži ning mina mekkisin Mekongi viskit colaga baaris, mil andekas nimi : „Angkor What?“ (Meenutuseks, põhitempel ja turismimagnet kannab nime Angkor Wat) . Resümee kogemusest oli meil sarnane – käis kah ja odav oli. Massaaž maksis 10 USD ja kokteil 1 USD. Tõmbasime otsad kokku ning läksime hotelli kohvreid pakkima - Cambodia osa reisist sai läbi.

Pühapäev, 14. märts.
Äratus taas kell pool seitse, hommikusöök basseini kõrval ning aeg oligi maksta arve ja jääda ootama, millal meile järgi tullakse. Tegelikult oli veits kahju sellest hotelliist lahkuda, sest see oli tõeliselt mõnus hotell koos superteenindusega, kus teadmine, mida peab tegema oli ühendatud sooviga teha seda südamest ja hästi.
Olime tellinud läbi hotelli kohalikust reisibüroost transfeeri (17 USD/inimene) otse Koh Changile, sest ühiskondliku transpordi puhul oleks tulnud ca 5 korda sõidukit vahetada ning keelt oskamata on see piisavalt mage. Vähemalt nii me arvasime.
Buss pidi väljuma kell 8, umbes 8.45 tuli meile bussi asemel tuktuk, mis viis meid kõrvalasuvasse bensiinijaama kui kogunemispunkti. Oodanud seal oma poolt tundi, saime teada, et kuna soovijaid oli rohkem kui bussi mahtus, siis pandi meid 4 kaupa taksodesse ja saadeti piiri poole. Saatuse tahtel sattusime samasse autosse, millega olime piirilt Siem Reapi sõitnud. Lisaks olid veel soome neiu koos hispaanlannaga. Kõik läks libedasti kuni selle hetkeni, mil Tai poolele jõudsime ehk siis 1,5 tundi taksosõitu, ümberistumine bussijaamas piiiripunkti viivale bussile ja läbisime alla tunni ka 2 piiripunkti. Siis jäime ootama koos hulga rahvaga, kellest suurem osa pidi minema Bangkoki , ca pooleks tunniks õue kuuma kätte seisma. Kuna läksin õiendama, siis ilmselt seetõttu pandi meid ka esimese saabunud väikebussi peale, mis viis meid mõned kilomeetrid eemal asuvasse välikohvikusse. Pean taas meenutama, et oli keskpäev ning temperatuur ka varjus ca 38 kraadi ning lisaks väga niiske. Õnneks sai seal süüa ning külma õlut. Tasapisi hakkas busshaaval saabuma ka saatusekaaslasi, aga ei ühtegi asjapulka. Lootust andis kohviku kõrval parkinud väikebuss, millel kiri „Koh Chang, Cambodia“. Alles kell 15.00 läks lahti sõiduks, kusjuures üks meie kohver seoti katusele ning mina mahutasin ennast istmele, mille jaoks olin selgelt liiga suur. Kuigi bussis oli ka konditsioneer, siis ilmselt seetõttu, et kuumaverelisel bussijuhil oli ees istudes kergelt jahe, ta seda eriti peale ei keeranud. Seetõttu oli bussis ikkagi väga lämbe ja palav. 2,5 tunnise sõidu järel tehti veerandtunnine tanklapeatus, mille järel bussijuht „lasi jala sirgeks“ ning eelnenud 90 km/h asemel arendas 60 km/h. Kohale jõudes sai selgeks ka põhjus – nimelt oli vaja ära lasta kella 18-ne praam, et jääks kohapealsel reisibürool tunnike aega meile majutust, ekskursioone jms müüa. Samas bussis olnud poolakatest paar oli üsna nördinud, sest olid oma 3-nädalase Laos-Cambodia-Vitenam tuuri sees olid jätnud Taimaale ja Koh Chabgile 2,5 päeva, millest pool oli meeletu molutamisega kaotatud. Lõppude lõpuks oli kell õhtul kell 20.45 kui lõpuks oma hotelli jõudsime. Sellega olime kulutanud reisimisele 12 tundi, sellest reaalset sõiduaega 6 tundi + 1 tund piiril. Mingit otsest pettust neil nn scam-bussidel
tuvastanud, kuid täiesti kohutav ajaraiskamine käib küll. Siam Beach Resort hotellina ootusi ei ületanud, kuid alla ka ei jäänud. Igatahes uni tuli peale neid väntsutusi ja õhtusöögiks nauditud curry-sid kiiresti.